Mari Klein

FOTO: Õpetajate Leht

Kui lahkub lasteaiakasvataja, võib see lüüa segamini kogu maailma, milles kasvab mu laps, kirjutab Mari Klein Õpetajate Lehes.

Minu postkasti potsatas nädala eest nagu välk selgest taevast kiri, mis muutis mu maailma ootamatult jõuliselt. Kirjas seisis: «Kallid lapsevanemad! Kahjuks pean teile teada andma, et olen viimaseid päevi tööl. Elus toimub ikka muudatusi ja tuleb valikuid teha, nii juhtus ka minuga. Tänan teid meeldiva koostöö eest ning soovin teile kõike paremat.»

Tavaline kena ja viisakas lahkumiskiri. Ainult et lahkuja oli minu lapse rühma kasvataja. Rahulik ja armas inimene, kellega polnud vaja palju ega pidevat suhtlust, et aduda – tema tõekspidamised on õiged, tema hoolde võin oma lapse rahuliku südamega usaldada. Kasvataja, kellega alustasime poole aasta eest harjutamist nullist. Kes meid julgustas ja toetas. Kellega me kõik praeguseks harjunud olime.

Pärast seda kirja olin ma kaks ööd üleval, käed värisemas ja mõtted kihutamas ühest äärmusest teise. Kolmandal hommikul nägin parajasti und, kuidas püüdsin temani jõuda, et küsida põhjust, küsida, miks. Aga hääl oli unenäos maha keeratud. Adusin ahastades, et näen ainult ta malbet naeratust, kuulmata sõnagi, mida ta räägib. Siis ärkasin, pisarad silmis. Selle peale, et peaaegu kolmeaastane poeg silitas mu pead ja kordas: «Emme, ära muretse, kõik saab korda.»

Küllap saabki. Väike lohutaja, kes tegelikult on suurem kannataja, olukorda veel päris täpselt ei adu. Asendamatuid inimesi teatavasti ei ole ja küllap harjub laps kergemini kui mina. Ehk ongi asi selles, et mina olen käinud lasteaiarühmas, kus algusest lõpuni oli kaks sama kasvatajat. Ning koolis, kus meie klassijuhataja viis meid ühel pidulikul esimesel septembril aulasse ning 12 aastat hiljem sealt välja. Jah, see oli juba tollal erakordne, meie olime ta elutöö … Sellest, kui palju see mõjutas meie turvatunnet elu ja usaldust inimeste vastu, saame aru alles aastakümneid hiljem.

Ma ei hakka rääkima sellest, et panin oma lapse lasteaeda lasteaiapoolse julgustuse ja kinnitusega, et see rühm jääb kuni koolini kokku – samasse ruumi, samasse koosseisu, samade kasvatajate käe alla. Ja et seda kinnitati meile veel kaks nädalat tagasi sügisesel lapsevanemate koosolekul. See ei ole enam tähtis. Lahkumise põhjuseid on igasuguseid ja me ei tea, milline oli tema oma. Läbi pea veeres noil öil igasuguseid mõtteid, kõikvõimalikke ootamatuid situatsioone, mida ei tahaks kellelegi, aga mida meil elus paraku ette tuleb. Eriti ühiskonnas, kus näiteks vanuri põetamine on pere, mitte ühiskonna asi.

Selles kontekstis oleks põhjus, mis tänapäeval on lahkumise puhul paraku sagedasim – kodumaa tolmu jalgelt pühkimine –, omamoodi kergenduski. Vähemalt saaks tema elu parem. Ja seda, et tal hästi läheks, soovime me igatahes. Küllap on lapsed tema käe all hoitud, kõnelgu nad või teises keeles.

Palju räägitakse sellest, et kipume elus võtma asju liiga iseenesestmõistetavalt. Enamasti tuleb see pähe seoses pere- ja sõpraderingiga. Et me ei oska neid piisavalt hinnata, enne kui on hilja. Käsi südamel, ma ei olnud iial osanud mõeldagi, et kasvataja lahkumine võib mind sedavõrd rööpast välja viia. Aga eks see on minugi elus uus kogemus.

Lihtsalt tahaksin öelda – olgugi praegusel juhul juba hilja –, aga minuni jõudis äkki valusalt teadmine, et teie, kasvatajad – ja ma ütlen läbivalt meelega «kasvatajad», sest minu ajal öeldi nii ja tahaksin, et mu laps saaks lasteaiast pisut enam kui lihtsalt «(välja)õpet» – ei kasvata ainult meie lapsi, vaid ka meid, noori vanemaid. Ja olgugi et räägitakse sellest, kuidas vanemad jätavad lasteaiale liiga suure koormuse ja panevad kasvatajale liiga suured ootused – te olete meile omamoodi tugisambad. Olukorras, kus lapsega «kasutusjuhendit» kaasas ei ole ja vanematel ei ole värsket regulaarset pedagoogilist haridust – te olete meie turvatähised, need, kellelt küsida, need, kes aitavad. Te olete meile tähtsamad, kui teie arvata või meie välja näidata oskame. Ühelt poolt kardame kiinduda, just selleks, et mitte saada niimoodi haiget. Teisalt oleme teile omamoodi kliendid, kelle liigne pealetükkivus ei ole tore üheski valdkonnas. Kust läheb see kuldne kesktee, nagu ma kooliharidusega seoses mõne aja eest juba küsinud olen.

Ei saa salata, et noil öil kaalusin kõige muu hulgas ka mõtet koguda lapsevanematega isekeskis iga kuu kokku mingi lisatoetuse summa. Aga rääkimata sellest, et see idee pole reaalselt, legaalselt ning tõenäoliselt ka inimlikult aktsepteeritav – juba see, et mulle selline mõte pähe tuli, näitab, et ühiskonnas on midagi väga valesti.

Kui vahetub poemüüja, kellele makstakse mõnikord rohkem kui paarikümne väikelapse kantseldamise eest, ei pane me seda enamasti tähelegi, aga kui lahkub lasteaiakasvataja, inimene, kelle töö on mitu korda vastutusrikkam, võib see lüüa segamini kogu maailma, milles kasvab mu laps.

Kogu see jutt ei ole etteheide kasvataja(te)le ega haridusasutustele. See on tõdemus, omamoodi appikarje, küllap kurtidele kõrvadele kõrgemal, aga siiski tõdemus, et ühiskonna poliitilistes mängudes ja rahajagamistes kannatavad ikka need, kes ei tohiks. Need kõige nõrgemad, kes veel ei saa ega oska sõna sekka öelda. Kes isegi ei saa aru, et nemad on kannatajad. Ja kes seepärast sugugi kannatada ei tohiks. Nagu ei tohiks kannatada ka need, kes nende eest hoolitsevad.