Kalle Muuli: California raha

Rein Otsason Foto: Peeter Langovits

Perestroika näis 1988. aasta oktoobris liikuvat täie hooga komparteile meelepärases suunas. Baltimaade rahvarinded nõudsid rahvuslippude lehvides liidulepingute sõlmimist, et elada edasi nõukogude rahvaste ühtses ja vennalikus peres. Suveräänsus on võimalik ka omariikluseta, seletati uhkelt.

Väike probleem oli vaid ettepanekuga viia Eesti üle isemajandamisele. Seda ei saanud kõrvale heita ja lihtsalt ära unustada. Keskvõimu ainus võimalus isemajandamise idee kuidagi alla neelata oli anda isemajandamisele nagu suveräänsuselegi okupatsiooniga kokku sobiv sisu.

NSV Liidu plaanikomitee esimees Juri Masljukov oli juba suvel koostanud selleks terve abinõude plaani. Kuid ENSV plaanikomitee juht, IME üks kõige innukamaid vastaseid Valeri Paulman asus Masljukovi plaani ellu viima nii rohmakalt, et valitsusjuht Bruno Saul oli sunnitud ta Rahvarinde protestide vaigistamiseks lahti laskma.

Nüüd saabus Rein Otsasoni tähetund. Teaduste Akadeemia majanduse instituudi direktorina oli ta Paulmanile vastandunud IME töörühma juht. Teist töörühma, IME probleemnõukogu, juhtis Edgar Savisaar. Kui Saul pidi valima, eelis­tas ta enda­le lähemal seisvat Otsasoni ja määras ta 8. septembril 1988 Paulmani asemel plaanikomitee esimeheks.

Avara mõistusega, kuid loomult konfliktne Otsason ei vastandunud mitte ainult Paulmanile, vaid ka Savisaarele. Terav kirves lausa otsis kivi. Otsason oli kohe pärast IME ettepaneku ilmumist moodustanud oma töörühma IME kontseptsiooni väljatöötamiseks, kuid samal ajal oli ta lasknud oma alluval, majandusinstituudi teaduril Ivar Jõerüüdil avaldada Edasis kirjatöö, mis tegi IME pihuks ja põrmuks. Jõerüüdi teksti lõpus ilutses kursiivis märkus: «Artikkel on läbi arutatud Eesti NSV Majandusinstituudi direktsiooni nõupidamisel.»

Ilmselt just sellest löögist allapoole vööd sai alguse Otsasoni ja Savisaare vimm, mis mõni aasta hiljem paisus nii suureks tüliks, et seadis ohtu isegi krooni trükkimise ja rahareformi. Kuid laulva revolutsiooni ajal hõõgus tuli veel tuha all ja aitas kiiremini küpseda mõttel oma rahast.

IME-ettepaneku ja Savisaare töörühma idee kohaselt pidi isemajandavas Eestis kehtima konverteeriv rubla ehk koru. Selle erilise, just Eesti jaoks loodud rubla konverteeritavuse pidi tagama NSV Liidu keskpank. Otsasoni töörühm, kuhu kuulus ka teine hilisem Eesti Panga president Siim Kallas, nimetas korut utoopiaks ja leidis, et ilma oma rahata on isemajandamine võimatu.

Saanud ENSV plaanikomitee esimeheks, suutis Otsason juba mõne nädala pärast, 21.–23. septembrini 1988 Riias toimunud kolme Balti riigi nõupidamisel hankida oma raha ideele ka Läti ja Leedu kolleegide toetuse. «Isemajandava vabariigi kompetentsi kuulub panganduse ja raharingluse korraldamine, kaasa arvatud omaenese valuuta sisseseadmine,» kuulutasid Balti riikide plaanikomiteede juhid. See otsus ilmus Rahva Hääle esiküljel ja aitas vastu seista nii Moskva survele kui ka Rahvarinde juhtide ideedele koru kasutamisest isemajandava Eesti rahana.

Rubla asendamine krooniga võis vähem kui neli aastat enne krooni tegelikku tulekut näida paljudele inimestele veel utoopiana, kuid 1988. aasta septembri lõpust alates polnud see enam üksikute ullikeste unistus, vaid väga kõrgel tasemel langetatud otsus.

Kuigi Otsason tegi hiljem Eesti Panga presidendina ettevalmistusi ka rahareformiks, on tema suurim panus Eesti rahandusse ilmselt just koru ja kõiksugu muude veidrate surrogaatrahade seljatamine 1988. aasta sügisel. Kroon oli Moskvale tol ajal peaaegu samasugune punane rätik härjale kui okupatsiooni lõpetamise ja omariikluse nõue.

See ärritas kompartei juhte nii väga, et NLKP KK poliitbüroo üks edumeelsemaid liikmeid ja NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi üks ustavamaid toetajaid Aleksandr Jakovlev kähvas 28. oktoobril isegi New York Timesile antud intervjuus liiduvabariikide isemajandamisest rääkides: «Californial ju ei ole oma raha.»