Василий дома?»*
See oli juba neljas kord, kui mulle helistati ja Vassilit taheti. Esimesel kolmel korral üritasin olla viisakas, seletada, et see ei ole enam Vassili number, et ma ei tunne Vassilit ja et mul pole aimugi, kus ta võib olla. Ent toru teises otsas aina nõuti Vassilit.
«Василий мертв,»** vastasin nüüd. Vaikus. Kolme kõne järel olin lõpuks ometi tähelepanu pälvinud.
«Что?»*** kostis siis.
«Да, мертв.»****
«Как?»***** õhu ahmimist oli lausa tunda.
«Авиакатастрофа.»******
Veidi julm, võib ehk öelda, aga ma arvasin, et kolmest viisakast seletusest piisab täiesti. Ainuke muu variant oleks olnud uue telefoninumbri hankimine. Vassili aga, kus ta ka ei oleks, naudib arvatavasti nagunii rahu ja vaikust.
Teine mureallikas on telefonimüüjad. Ameerika iseärasusena alguse saanud nähtus on nüüdseks levinud Eestissegi. Nad kuuluvad tõugu, kes ei oska kuulata – õigupoolest istuvad nad oma toolil, nina ees lahendustevalikud, millega pareerida mis tahes vastuväide.
«Kas te ei sooviks tellida Äripäeva?» küsis kena naisehääl minu käest inglise keeles.
«Ma ei räägi eesti keelt,» vastasin.
«Aga ma näen, et te olete mõne aasta eest ajalehte tellinud.» Ta hakkas mulle kohe meeldima: ta oli päris hea Eesti müüjatari kohta, kes tavaliselt tõmbub tagasi niipea, kui oled halvakspanevalt mühatanud.
«Tõsi mis tõsi,» laususin. «Ma tellisin seda lehte. Ma arvasin, et Äripäeva lugemisest võiks olla palju kasu teie keele õppimisel.» See taktika toimib kogenematu telefonimüüjaga: neile tuleb ette sööta nende enda argumente, mis ajab nad põhjalikult segadusse.
«Jah, sellest on palju kasu!» rõõmustas naishääl. «Nii et ma vormistan siis tellimuse?»
Ta oli parem kui keskmine telefonimüüja, kohe palju parem. Seepärast läksin üle Eestis surmkindlale taktikale, milleks on enda lolliks tegemine. «Ma arvan, et ma olen lihtsalt väga rumal. Ma lihtsalt ei ole võimeline teie keelt ära õppima.»
Sellega pidi ta nõus olema, sest iga eestlane ju teab, et vähegi normaalne välismaalane ei suuda mingil juhul eesti keelt ära õppida. Seepärast ta enne kõne lõpetamist palus vabandust. Palus vabandust oma raske emakeele pärast. Minu rumaluse pärast. Maailmas valitseva ebaõigluse pärast.
Kuid tüütuseskaalal löövad kõiki Vassili-otsijaid ja telefonimüüjaid kaugelt üle ärimehed, kes soovivad, et teil oleks nende visiitkaart.
Jaapanlased on küll visiitkaardi üleandmisest teinud suisa tseremoonia, aga eurooplased, kel on alati kaasas pisike alumiiniumist karbike hunniku kaartidega, ei jää neist kuigi kaugele maha. Need kaardid, millele on kantud ilukirjas kaardiulataja täiesti mõttetu ametinimetus («Spetsialist»), on otsekui vanamoelised plastist isikutunnistused: need kinnitavad peale märgitud isiku õigust olemas olla ning nende omanik tunneb üüratut rõõmu, kui saab neid pähe määrida kellele iganes, kes talle vähegi ette juhtub. See näeb peaaegu välja, nagu püüaks ta kohe kurja välja kutsuda. Ja ma usun, et meie kui kaardisaajate vankumatu kohustus on talle see kindlustada.
Ma olen ka endale hankinud samasuguse pisikese alumiiniumkarbikese, kuhu asetan kõik visiitkaardid, mis mulle antakse. Tänu karbikesele on mul olnud võimalus tutvustada end pangaametniku, kindlustusmüüja, politseiniku ja mitut masti ärimehena.
Tulnud tagasi kohtumiselt ühe piimatööstuse innukate turundajatega, kes tahtsid panna minu näopildi jäätisepaberile, oli mulle lisandunud pool tosinat uut visiitkaarti. Kui ma möödusin tänaval ühest kodutust, peatusin ja ulatasin talle kaardi: «Härra, see võib teile kasuks tulla.» See oli ühe Taivo nime kandva spetsialisti visiitkaart, kelle nime alla olin ma kritseldanud: «Selle kaardi esitajale antakse tasuta 20 kg jäätist. Võtke sõbrad kaasa. Ainult meie piimatööstuses.» Et ma pole pooltki nii kaunis kui Vanilla Ninja, ei uskunud ma, et mu nägu võiks kunagi jäätisepaberile jõuda.
Ärimaailma kõrgemate tegelaste kaartidest on tihtipeale kasu kõrtsis krediidi saamiseks. Baarimees, kellele avaldab sügavat muljet, et ta teenindab «direktorit», võib mõnikord päris palju «raamatu peale» kirjutada. Sellisel juhul on mõistagi sobilik teha välja mitu ringi kõigile baaris viibijatele, mis loob soodsa õhkkonna veel enamate visiitkaartide jagamiseks.
Saatkonna vastuvõtul saadud kaardiga sobib alustada juttu kena blondiiniga sellest, kui raske on CIA agente juhtida. Kindlustusagendi kaart teeb imesid, kui kõnelda noormehele, et tema kaskomaksed on vähemalt neli korda kõrgemad, kui peaksid olema, ja leppida kokku kohtumine kohe järgmisel päeval. Kui oled näiteks teada saanud kellegi nime, siis annab kapo või maksuameti töötaja kaart ideaalse võimaluse pöörata pilk kaugustesse, kortsutada kulmu, kuuldud nime vaikselt korrata ja öelda: «Oh, tead, ma arvan, et kõige parem oleks, kui sa tuleksid meie juurde ja ise kõik ausalt ära räägiksid.»
Kui kätte on jõudnud aeg koju minna, siis piisab, kui lipsata märkamatult uksest välja, olles jätnud oma visiitkaardi baariletile.
Loomulikult, mõni tähelepanelikum lugeja võib nüüd küsida, kui seaduslikud sellised sammud ikka on, ja seepärast olgu öeldud, et minu jaoks jookseb piir siit: ma kasutan ainult neid visiitkaarte, mida ma pole ise palunud endale anda.
Kapitalistlik kasvuimperatiiv on kindel tagatis, et visiitkaartidest ja telefonimüüjatest puudust ei tule. Jumal ise kindlustab Vassilide lakkamatu lisandumise. Ma olen tähele pannud, et ameeriklased püüavad praegusajal tarbijanõudlust elavdada, olles hakanud tootma siltideta aluspesu (see on nende kinnitusel tohutu edasiminek) ja aiazombisid (kaamed elusuuruses zombid, kes ronivad välja otse maapinnast).
Kui keegi peab ostma, peab keegi ka müüma. Vähim, mida me saame nende heaks teha, on muuta nende elu põnevaks.
*) Kas Vassili on kodus?
**) Vassili on surnud.
***) Mida?
****) Jah, surnud.
*****) Kuidas?
******) Lennukatastroof.
Vello Vikerkaare uus vestekogu «Tantramees» on saadaval parimates raamatukauplustes.
Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!