Anvar Samost: vali mind, mul on tööd vaja

Anvar Samost Foto: Peeter Langovits

Üks mu hea tuttav on mures poliitikute käitumise pärast valimiste eel, õigemini ühe konkreetse poliitiku pärast. Nimed pole siinkohal olulised, mure ise on.

Miks [nimi eemaldatud] ometi nii pealetükkivalt käitub?

See riigikogu liige, kes on end tuntuks teinud pigem kohalikul tasandil ja hiljaaegu erakonda vahetanud, tegutseb oma valimisringkonnas viimastel nädalatel väga aktiivselt. Külastab kõikvõimalikke suuri ja väikeseid üritusi, passib kaubanduskeskuse ees, kõnetab tänaval pensionäre (muide, paljusid neist tunneb ta nimepidi), nädalavahetusel on turul müügileti taga ja tervitab pühapäeva hommikul kirikusse tulijaid ja kirikust lahkujaid. Eriti ärritav oli osalemine ühel linnavalitsuse korraldatud lindilõikamisel, kuhu meie poliitik tuli ilmselt kutsumata ja sisuliselt kaaperdas kogu show’.

Miks ta nii teeb? Nii ei ole viisakas! Kas tõesti keegi hääletab sellise inimese poolt?

Muidugi hääletab. Tihti unustatakse, et valimistel edukaks osutumiseks ei ole vaja 90 või isegi 50 protsenti saadaolevatest häältest. Piisab palju väiksemast toetajate hulgast, selle tagamiseks on aga oluline isiklik tuntus. Poliitik, kes tuleb ja lihtsat valijat nimepidi kõnetab, jääb meelde.

Lähme edasi. Selles, et poliitik valijatega suhtleb, ei ole midagi halba. Vastupidi. Paraku on igasugune aktiivne ja silmapaistev «enesemüük» eestlasele 25 aastat pärast ettevõtluse taaslubamist endiselt harjumatu, võõras ja kahtlane. Ameerikalik, mida iganes see tähendab.

Loomulikult oleks parem, kui poliitikud ei märkaks valijate olemasolu alles kuu enne valimisi. See on natuke nagu inimene, kes hakkab hoogsalt töötegemist etendama kaks päeva enne palgapäeva. Aga ikkagi on otsesuhtlemine parem kui reklaamibüroost steriilse ja retušeeritud piltidega kauniskampaania ostmine.

Samamoodi on paljusid häirinud Eerik-Niiles Krossi kampaania, mis pole tavapäraselt toodetud, vaid reageerib sündmustele, sekkub, ärritab ja üritab valijaid aktiveerida hea tava piiril balansseerivate trikkidega.

Tagasi meie nimetu poliitiku juurde. Tegelikult häirib tema hoogtöö ka mind, kuid hoopis teisel põhjusel. Olen tema karjääri ajakirjanikuna jälginud ja pean tõdema, et ta on visam ja edasipüüdlikum kui enamik kolleege. Kui saaks ta ristata mõne sisuliselt tubli, kuid valijatega suhtlemisel loiu seadusandjaga, oleks Eesti parem koht.

Ja selles asi ongi. Kardan, et meie kangelasel ei ole ühtegi suuremat eesmärki või ideed. Oletan, et tema praeguse sebimise põhjuseks pole soov Tallinna arengut ühes või teises suunas juhtida, vaid valimistulemus, mis võimaldaks nõuda uue koduerakonna riigikogu valimiste nimekirjas kõrget kohta ja reklaami A-listi paigutamist. See omakorda ei tähenda, et ta riigikokku tagasi jõudes tahaks Eesti elu uueks luua. Palgatöö nagu iga teine.