Tarmo Lausing

FOTO: A.Peegel

Tarmo Lausing (30) astus Keskerakonda teismelisena ning oli seal 12 ja pool aastat, kuni ta tänavu septembris partei nimekirjast kustutati. Tema lahkumine ja avameelsus musta parteiraha pesemise kohta on juba kes teab mitmes pereheitmine tsentriparteis ning raske uskuda, et see võiks jääda viimaseks.

Lausing tegi erakonnas keskmisest edukamat karjääri, ehkki ei kerkinud päris tippu. Tallinna volikogu aseesimehe koht ei ole Eesti poliitikas kaugeltki kõige kõrgem, kuid pole ka sugugi tähtsusetu.

Rohkem kui formaalse positsiooni tõttu jäi Lausing Keskerakonnas olles silma lihtsalt agara ringitoimetajana. Tal oli pidevalt mingeid asju ajada ja mõned volikogu kolleegid pidasid teda lausa hüperaktiivseks. Küll oli tal vaja võidelda alkoholiga, küll invakohtadele parkijatega, küll Reformierakonnaga, kes oleks pidanud oma läinudkordse kohalike valimiste kampaaniasärgid ja kollased sallid tellimata jätma ning raha supiköögile annetama (Keskerakonna kampaaniamaterjalide kulu annetamist Lausing vajalikuks ei pidanud või vähemalt ei leidu sellest ridagi tema blogis, millest eelnevad näited on pärit).

Ühesõnaga, tegemist oli Keskerakonna perspektiivika parteifunktsionääriga. Ta pidas mitmeid erakonnale vajalikke ameteid, ei põlanud teha ka poliitika argipäevas tarvilikke lihttöid ja osutus sealjuures algatusvõimeliseks.

Lausingut võib pidada vist tüüpnäiteks aktivistist, kelletaoliste kasvatamiseks Keskerakond oma noorteorganisatsiooni üldse peab. Järelkasvu on ju vaja igal parteil ning ikka leidub selles ka teatud osa, kes töökogemuse hankimise asemel tahab lihtsalt värvilisi õhupalle, parteilist nänni ja pidu panna.

2006. aastal juhtusin kesknoorte kongressil kuulma, kuidas toonane erakonna poliitiline sekretär Küllo Arjakas oma noorteseltskonnale kasvatuslikku kõnet pidas: «Kui ma siia tulin, enne kella kahte, tulid mulle juba mõned kesknoored vastu, rõõmsalt Keskerakonna õhupallid käes, jalutasid kuskile linna poole.»

Kuid kesknoorte seas on alati leidunud ka see osa, kellel on karjäärivõimalused pidevalt silme ees ja kes oskavad neid ka ära kasutada. Selliseid proovitakse kõigepealt noortekogu enda juhtkonnas, antakse mõnikord appi riigikogulastele ja edasi juba kasvavad neist linnavolinikud, ametnikud, linnaosajuhid, ministrite nõunikud – tõsi, viimasel ajal on viimatinimetatud osa väljavaadetest olnud Keskerakonna jaoks hõredavõitu.

Olles kaasatud parteilisse toiduahelasse, ei kujuta aktivist peagi oma elu enam teisiti ettegi, kui vaid parteiga samas rütmis hingates. Tekib majanduslik side ja sõltuvus. Valimiskaotus on sellisel puhul katastroof – võrdne isikliku karjääri hävinguga, töökohast ilmajäämisega, tuleviku uste sulgumisega.

Aga mis siis, kui on juba pere, laenud, kohustused? Väljumine on väga raske otsus. Harva kuuleb kriitikat mõne erakonna kohta inimestelt, kelle leivatükk puhtalt parteijuhtidest sõltub.

Nii näemegi ka Lausingu avameelsust erakondliku asjaajamise varjukülgede kohta alles nüüd, kui noormees on oma elu juba täiesti teisiti korraldanud.

Illusioonid on haihtunud, maskid langenud, aga mitte täielikult – Lausing doseerib avameelsust, sest nii mõnigi vana tuttav on ikka veel sõltuv. Kes on toiduahelas sees, on vait. Kes on väljas, võib rääkida, kuid mitte ülearu.