Salasõna: privaatsus

Charles McCathie Nevile Foto: Erakogu

See, mis läänemaailmas on Google, on Venemaal Yandex. Yandexi strateegiajuht Charles McCathie Nevile rääkis, et interneti privaatsus sõltub peamiselt inimestest endist – kui leitakse, et see on oluline, tuleb seda nõuda.

Google ei ole vaid kompanii, see on tegusõna. Yandex on Venemaal küll oluliselt suurem, aga kas Venemaal guugeldatakse?

Keel võib olla uskumatult inertne. Ingliskeelses maailmas teeme me xeroxeid, me huuverdame (Hoover on firma, mis toodab tolmuimejaid). Indias on inimestel nokia. Kui sa oled stiilne, on sul Apple’i nokia. Kui sul pole eriti raha, on sul Samsungi nokia. Ja vahel võib juhtuda, et sa näed kedagi Nokia nokiaga.

Mis lugu sellega on, et tänu mobiil- ja internetisidele jõudis elekter Aafrikasse?

See on üks vana lugu, mille rääkis mulle üks sideinsener. Ta oli saanud ülesandeks ehitada Somaalia ühes piirkonnas üles sidevõrk. 90ndad, kodusõda, ei mingit valitsust, ei mingeid kehtivaid seadusi. Sideinsener sõitis maaomaniku juurde ja ütles talle: me paneme sulle siia ühe mobiilimasti. Kui sellega midagi juhtub, siis me ei tule tagasi. Kui see jätkab töötamist, tuleme me mõne aja pärast tagasi ja suurendame selle võimsust.

Maaomanik tahtis sideinseneri kõigepealt maha koksata, aga hakkas siis mõtlema. Kaks sõdivat piirkonda, nende vahel on maalapp, kus on mobiilimast ja elektrigeneraator, mis seda töös hoiab. On selge, et kummalgi sõdival poolel pole mingit soovi lõhkuda masti, mille juures on kogu piirkonna ainus võimalus elektrit saada. Niisiis jäi sideinsener ellu, mobiilimast püsti ja kogu piirkond sai elektrit kasutada.

Sama toimus Aafrika eri piirkondades pangandusega. Mingeid panku seal muidugi polnud, kuid olid ettemakstavad telefonikaardid. Nutikamad õppisid raha ühelt telefonikaardilt teisele kandma ja seda omavahelise maksevahendina kasutama.

Maailmas on enam mobiiltelefoniga inimesi kui neid, kes kasutavad tualetti. Side on piirkondade arengut ja sealset tehnoloogilist arengut enam tagant lükanud kui uskuda osatakse. Inimesed, kes usuvad, et kogu IT-arendus toimub Silicon Valleys (misjärel Hiina selle maha viksib), eksivad.

Kui suur osa sellest toimub Venemaal?

Venemaa on nagu paralleeluniversum. Ameeriklased vahel küsivad, kas Venemaal on PayPal. Jah, PayPal hakkas hiljuti rublades makseid vastu võtma. Aga asi pole selles. Venemaal on olnud Yandex Money juba aastaid. Venemaal ei ole Amazoni, seal on muud lahendused. Ja nii edasi.

Yandex, mida võib Vene paralleel­universumi Google’i vasteks pidada, on praegu otse tulipunktis. Snowdeni paljastuse järel on raske uskuda, et isegi demokraatlikus riigis tegutsev suurem isikuandmeid haldav organisatsioon saaks kõiki andmeid vaid enda teada hoida, Venemaa puhul tundub see lausa võimatu.

Interneti filtreerimine toimub enamikus riikides, olgu need demokraatlikud või mitte. Oleneb ehk sellest, mida filtreeritakse. Kui mõne riigi puhul on selleks seaduslikud põhjused, siis mõne teise puhul ideoloogilised. Kuid küsi mis tahes riigi käest, nad kõik kinnitavad, et teevad seda oma kodanike turvalisuse nimel.

Jah, Eesti filtreerib kasiinosaite, Soome alkoholireklaame ja nii edasi, kuid see pole peamine.

Sa tahad küsida, kas me oleme kunagi andnud või müünud oma kasutajate kohta informatsiooni. Ei, ei ole.

Yandex on äriline, üsna sõltumatu ettevõte. Muidugi tuleb järgida Vene seadusi. Me oleme seaduskuulekad, väga tõsiselt suhtume me autorikaitse küsimustega seonduvasse. See on strateegiline valik: kui me läheks seadusega vastuollu autorikaitses või mõnes muus väiksemas küsimuses, saaks seda kasutada meie vastu ka muudes küsimustes. Kui me oleme väiksemates asjades väga seaduskuulekad, loome sellega endale juriidilise kaitsetara ja meile on ka teistes küsimustes raskem varbale astuda. Venemaa ei ole just maailma kuulsaim oma läbipaistvuse poolest, aga kui sa järgid reegleid ja kui sa lood süsteemi, mis aitab probleeme ära hoida, ehitad sa sellega suurema kaitse.

Isegi kui Vene valitsus survestaks teid, ei saaks ta informatsiooni kätte?

Informatsioon on jõud ainult siis, kui sul on vahendeid selle kasutamiseks. Kui Yandexis informatsiooni haldamise süsteemi üles ehitati, valiti väga hoolikalt, millist informatsiooni hoida ja milline minema visata. Ja süsteem ehitati selline, et selle sisse vaadata pole võimalik. Kui keegi tuleb ja ütleb, et ma tean, et sul on selle ja selle kohta informatsiooni, siis me ei saa talle seda isegi parima tahtmise juures anda, sest meil ei ole mingit võimalust sellele ligi pääseda.

Meie põhimõte Venemaal toimides on lihtne: me ei pane end positsiooni, kus peaksime kellegi riskantsesse olukorda seadma. Sellega tegelevad ajakirjanikud, ja see paneb neile suure vastustuse: nad peavad olema kindlad, et ei anna välja oma allikaid, et ei anna välja enam informatsiooni kui vajalik. Meie firma toimib kasu põhimõttel, ja see ütleb, et targem on mitte panna end olukorda, kus keegi võib arvata, et sul on mingit informatsiooni, mida nad saada tahaksid. Just nagu meil ei ole jooniseid relva kohta, mis suudaks maailma hävitada, ja seega ei saa keegi neid meilt ka nõuda ega kurjasti kasutada.

Mis mind – ja paljusid teisi ajakirjanikke – Snowdeni puhul hämmastas, et olnud mitte tema paljastused, vaid see, kui vähe osale inimestele korda läheb, et riik nende tegevusel silma peal hoiab. Korraks oli vapustus suur, aga siis võeti muutunud tegelikkus lihtsalt teadmiseks.

See, mida Snowden välja tõi, tuleb asetada laiemasse konteksti. Julian Assange istub siiamaani Ecuadori saatkonnas, kuna ütles, et valitsustel on kogu see informatsioon olemas. Ei pea olema just eriline geenius, et sellest järeldada, et valitsused tegelevad pealtkuulamisega.

Me teadsime sellest tegelikult veelgi varem, juba aastaid tagasi. Snowden tegi midagi väga suurt, esitas hulgaliselt tõendeid ja see on muidugi uudist väärt. Kuid teine osa toimunust on ajastus: see langes kokku teiste sarnaste paljastustega.

Uut ta ju palju ei öelnud: me teadsime, et suur osa internetiliiklusest käib läbi Ameerika, me teadsime, et Ameerika jälgib internetiliiklust ja kogub selle kohta andmeid. See oli vana uudis.

Kuid inimesed hakkavad selle vastu huvi tundma alles siis, kui see läheb huvitavaks, neid isiklikult puudutab. Just nagu keskkonnaga. Kõik teadsid 50ndatel, et kui sa loobid kogu oma prügi tagaaeda, hakkab su tagaaed ühel hetkel üsna vastikult lõhnama. Alles siis, kui roheline liikumine selle probleemi inimesele globaalselt huvitavaks tegi, hakati seda tähele panema.

Lugesin hiljuti vanu New York ­Timesi artikleid, et näha, mis ajast seal NSA tegevust kui võimalikku probleemide allikat käsitletud on. Muu hulgas leidsin artikli, kus Ühendriikide toonane luurejuht Michael McConnell arutles, kui turvaliseks aitaks maailma muuta internetiliikluse jälgimine. Sealt jäi mulje, nagu oleks turvalisus ja privaatsus mõnes mõttes teineteist välistavad. Kas on nii?

Täielik privaatsus internetis on müüt, just nagu ka täielik turvalisus. Kumbagi ei ole olemas. On sinu elu erinevad aspektid. Sinu eesmärkidest sõltub, millises aspektis valid sa ühte rohkem, teist vähem. Aga idee, et sa pead valima, kumba sa tahad, on, nagu meie, tehnika­inimesed, ütleme, täielik kamarajura.

Sellega on just nagu sõpradega. Päris elu ei ole nagu Facebook, kus kogu maailma võib jagada kaheks: sõbrad ja mitte-sõbrad. Päris elus on sul need, kes on sulle lähedased, need, keda sa tunned veidi, need, keda sa tunned veidi paremini, aga kes ei ole eriti lähedased. Samamoodi ei ole turvalisus binaarne valik ja töötab seetõttu samuti suhtes kontekstiga, suhtes nendega, kes on sinu ümber. Sa räägid eri inimestele endast eri aspekte. Mõni teab sind ühe, teine teise külje pealt, mõni teab sinust rohkem, mõni vähem.

Teisel pool on küsimus riskist, ja siin tuleb leida mõistlik tasakaal. Ja selle poolest on internetiturvalisus samasugune nagu riigi, suure ettevõtte või šokolaadipoe turvalisus. Kunagi baaris töötades oli mu ülesandeks hoida olukord sellisena, et baaris oleks turvaline. Baarides teatavasti kipuvad tekkima kaklused. Enamik inimesi ei taha minna baari, kus inimesed kaklevad. Aga samas nad eeldavad – ja õigesti teevad –, et baaris müüakse alkoholi. Mida siis teha? On teatud käitumine, mida kliendid sallivad. On teatud piir, kust alates sa pead tegema kitsendusi, näiteks ütlema tollele karvasele tüübile, et ta võõrastes laudades tüli ei noriks. Samas aga, kui teha reeglid, et kõik võivad istuda vaid kindlatel kohtadel ja et müüa tohib vaid ühe joogi inimese kohta, ei ole see turvalisuse tase, mida baarikülastajad salliksid.

Sama kehtib ka näiteks lennuväljade turvalisuse kohta.

Baari ma saan valida, aga ma ei saa (või siis tavaliselt ei saa) valida lennujaama.

Aga sa saad valida teistsuguse valitsuse. Sa saad valida elamiseks teise riigi. Ja inimesed valivad ka lennuvälju. Või valivad lennuki asemel rongi. Inimesed teevad valikuid: kas läbiotsimine lennujaamas ja päev viletsust lennukis või viis nädalat luksuskruiisi, et Austraaliasse sõita.

Inimesed, kes ehitasid veebi, ei usu mitte valitsusi ja presidente, vaid konsensust ja töötavat koodi. Ka seal on liidrid, kuid nad on seal pragmaatilistel kaalutlustel, mitte ideoloogilistel või võimu pärast. Me oleme harjunud võtma maailma, nagu ta on, koos kõigi valikute ja nendest tulenevate tagajärgedega: ma võin sõita rongiga või ma võin minna jala. Valiku teen ma selle järgi, mis vastab paremini minu vajadustele. Indiviidid ei kontrolli kõike enda ümber, kuid nad suudavad vastu võtta otsuseid vastavalt olukorrale ja neid ümbritsevatele inimestele.

Hea küll, Snowden ei öelnud midagi uut. Aga kas sa nõustud, et Snowdeni tõttu on tekkinud teatud usaldusprobleemid?

Jah, muidugi. Inimesed ei olnud, usud või ei, selle peale varem nii mõelnud. Mõelda vaid, me maksame igal aastal miljoneid dollareid nuhkidele, ja mida nemad teevad? Nuhivad! Ja nüüd nad on õnnetud ja nõuavad, et keegi selles suhtes midagi ette võtaks.

Kas usaldust saab taastada või on see ühesuunaline tee?

Inimesed annavad andeks.

Inimesed annavad andeks inimestele, aga kas nad annavad andeks valitsustele?

Nad ehk ei anna andeks ühele kindlale valitsusele või mõnele kindlale inimesele valitsuses. Nende usaldus mõne kindla valitsusorganisatsiooni vastu võib olla kadunud. Aga demokraatia puhul on see väga tavaline. Valitsust kui ideed usaldatakse rohkem kui selles olevad inimesi.

Ma pidasingi silmas pigem valitsuse ideed. See idee on paljude jaoks muutunud – nüüd on see nende silmis süsteem, mis süstemaatiliselt nende järele nuhib. Kui me seda teame, kas me usume, et nad seda enam ei tee?

Kõigepealt peaks küsima, palju see inimestele korda läheb. Kui läheb, siis peaks valitsusele ütlema, et nad lõpetaksid. Oli aeg, mil naised said palka oluliselt vähem kui mehed. Osa ühiskondi, kellele see korda läks, ütles, et ei-ei, see tuleb lõpetada. Asutustele, mis palkasid naisi just seetõttu, et neile sai maksta poole vähem, anti mõista, et see ei ole ühiskonna poolt aktsepteeritav. Ja neis riikides ei jäänud ettevõtetel muud üle, kui sama töö eest sama palka maksma hakata. Inimesed muutuvad, kui neil on vajadus muutuda. Suhtumine, et see, kes on halb, jääbki halvaks, on midagi inimloomuse vastast.

Sama on internetiliikluse jälgimise puhul. On selge, et muudatusi tuleb teha, ja on selge, et muudatusi tehakse. Mõned neist on tulemuslikud, mõned mitte. Mõnda muudatust tehes unustatakse, kuidas süsteem tervikuna töötab, ja muudatused võivad hoopis halvemaid tagajärgi tuua, sest ei mäletata, milleks üks või teine süsteemi osa vajalik oli. Meeles tuleb pidada, et alati kui väljakujunenud ja tasakaalus süsteemi muutma hakata, lööb see süsteemi tasakaalust välja.

Kindlasti me näeme muutusi selles põhimõttes, kuidas internet töötab. Lihtsad, füüsilised asjad: suurem osa internetiliiklusest käib praegu läbi Ameerika. Varsti see nii enam ei ole.

Aga küsimus ei ole üksnes serverite füüsilises asukohas. Suur osa internetimaailmast kasutab Gmaili. Sõltumata sellest, kust läheb kaabel ja kus asub server, on nende sisu vähem või enam ligipääsetav, kui selleks vajadus on.

Varem avasid postitöötajad vajadusel kirju, nüüd avavad ametnikud vajadusel e-kirju. Selle asemel et mõelda e-kirjadest kui kirjadest, tasuks neist mõelda kui postkaartidest. Paljude inimeste jaoks ei ole postkaartide saatmine mingi probleem, mis sellest, et kogu sisu on näha. Tõenäoliselt ei viitsi keegi neid lugeda, aga võimalus selleks on olemas.

Kuid kogu dokumentidevahetus muutub. Inimesed hakkavad aina enam kasutama privaatseid teenuseid. Ma olen hariduselt ajaloolane ja töötasin kunagi arhiivis. Leidsin sealt ühe suure musta kaustiku, kuhu 19. sajandi alguses Austraalias elanud algklassiõpetaja oli korraliku käekirjaga talletanud kõik, mis koolis toimunud oli, millised kirjad saadud ja vastu võetud, millised otsused tehtud. Selline aastate jooksul koostatud aruanne on väga püsiv, kuid mitte eriti privaatne viis info edastamiseks. Kui 1970ndatel oli vaja kiiresti informatsiooni vahetada, saadeti see tavaliselt faksiga. Faks on veidi privaatsem, kuid paberilt kaob informatsioon väga kiiresti.

E-post on järgmine lüli, millel on omad eelised ja omad puudused. Miks inimesed vahetavad info talletamise ja selle kommunikeerimise vahendeid? Sest see on mugavam. Iga mugavusega kaasnevad riskid. Tasakaal nende vahel muutub pidevalt.

Kui e-kirjad on nagu postkaardid, siis kuidas edastada midagi, mida sa ei tahaks katuselt hõigates teha? Näiteks kui poliitikul on armuke, on tal valida, kas loobuda armukesest, loobuda talle e-kirjade kirjutamisest (ja ehk ka helistamisest) või leppida sellega, et tema afäärid välja tulevad. Ükski võimalus pole ju see, mida ta tegelikult tahaks.

Võtaks selle stsenaariumi, et poliitikud lõpetavad armukeste pidamise... Ei, parem tuleks tagasi tegelikku maailma.

Siin on kaks võimalikku lähenemist. Inimesed ei jaga netis endast vabatahtlikult nii palju informatsiooni mitte seepärast, et nad ei tea, et seda võib nende vastu kasutada, vaid seepärast, et nad ei hooli sellest. Poliitik võib öelda, et teate, mul on armuke – saage üle ja lähme edasi tegelikult oluliste asjade juurde.

Teine lähenemine on nende puhul, keda tegelikult huvitab, mis info nende kohta avalikuks saab. Nemad on need, kes oma tegevuse ümber korraldavad. Nende internetikasutus muutub pärast Snowdenit kindlasti.

Miks bin Ladenit oli nii raske tabada? Kui ta oleks kasutanud suhtlemiseks satelliittelefoni, oleks tema tabamine olnud kerge. Keeruline oli see seetõttu, et ta valis teistsugused kanalid – usaldusväärsed inimesed, kes informatsiooni edastasid, kas suusõnal või paberitükil.

Kui privaatsus on oluline, olulisem kui muidu, tehakse kaalutletum otsus, mis annab sulle suurema kindluse, et privaatsus on võimalikult vähe ohus. Kuid oleks vale arvata, et internetikorporatsioonid oleksid muutumatud. Nad reageerivad toimuvale, nad ei saaks teisiti. Mõni ettevõte võib leida, et ta teenib palju enam, kui jätab oma radioaktiivsed jäätmed tagaaeda. Või oma naabri aeda – endal on puhtam ja muretum. Aga niipea kui inimesed hakkavad aru saama, et radioaktiivsed jäätmed on probleem, ükskõik, kas minu või naabri aias, tekib ettevõtetele surve. Ja lõpuks võib mõni ettevõte avastada, et ta teenib tunduvalt enam, kui hoolitseb ka selle eest, mis jäätmetest edasi saab, sest inimesed ostavad parema meelega tema käest. Sama on privaatsusega internetis. Inimesed saavad mõelda hoolikamalt, millised suhtlemisviise kasutada, kuidas sõnumeid krüpteerida. Aga mõned otsustavad, et on uhked oma riigi hästi toimiva luureorganisatsiooni üle, ja leiavad, et see on nende jaoks täiesti aktsepteeritav, kui nende kirju loetakse, sest nad ei ole midagi valesti teinud.

Siin on muidugi alati risk, et andmed säilivad, kuid valitsused muutuvad. Andmebaas minu kohta võib olla kahjutu praeguse valitsuse käes, kuid võib saada oluliseks argumendiks minu vastu mõne teise valitsuse ajal.

On üks asi, mida me laiemalt interneti toimimise suhtes muuta saaks: me saaks teha nähtavamaks selle, kust kaudu informatsioon liigub. Sa ei saa takistada inimesi vaatamast, kui informatsioon neist möödub. Proovi kellelegi öelda: «Ära vaata!», ja sa saad teada, mis tavaliselt tulemus on. Igal juhul nad piiluvad. Maailma ajalugu on õpetanud, et inimest ei saa keelata paha olemast, ta on ikka. Aga mul peaks olema võimalus teada, kellel on olnud võimalus minu saadetud informatsiooni näha.

Siis oleks inimestel ka võimalik saada ülevaade, kui ulatuslik see probleem on või ei ole. Praegu pole mul eriti mingeid võimalusi selle ulatuslikkusest aimu saada. Kui valitsus ütleb, et nende luureteenistus, kus töötab tuhandeid inimesi ja millele kulub miljoneid, loeb kuus läbi kaks e-kirja, tekib mul õigusega tunne, et kuulge, poisid, te raiskate minu raha. Või teine võimalus, et keegi meist valetab.

Inimestel on vaja teada, kuidas võrk tegelikult töötab, kuidas informatsioon liigub ja kellel on olnud võimalus sellele pilku heita. Ja alles siis saab küsida, kuidas sellele reageerida tuleks – kas kasutada turvalisemaid kanaleid või suhtuda e-kirjadesse nagu postkaartidesse.

Kunagi oli Austraalias tavaks, et mehed käisid kõrtsides jalgpalli vaatamas ja kui su meeskond kaotas, siis mindi koju ja nahutati oma naist. Ma ei ütleks, et see oli otseselt heakskiidetud tegevus, aga oli üsna üldiselt aktsepteeritud, et selline asi toimub. Toona oli see perekonna siseasi. Nüüd on see politsei asi. Inimesed muutuvad, ühiskonnad muutuvad, ja valitsused muutuvad, kui inimesed seda tahavad.

Intervjuu kajastab Charles McCathie Nevile’i isiklikke seisukohti.

Yandex

•    Yandex on Venemaa suurim otsingusüsteem. Seda kasutab umbes 60% Venemaa internetikasutajatest.

•    Päevas tehakse selle kaudu enam kui 150 miljonit otsingut ja sellel on päevas enam kui 50 miljonit kasutajat.

•    Yandex.ru on Venemaal hinnatud kõige populaarsemaks leheküljeks.

•    Yandexil on hulk lisateenuseid, nagu pildijagamiskeskkond (sarnane Flickriga), töökontaktide keskkond (sarnane LinkedIniga), e-kaubanduses kasutatav tasumissüsteem Yandex.Money (sarnane PayPaliga) jpm.

•    Lisaks Venemaale tegutseb Yandex Valgevenes, Kasahstanis, Ukrainas ja Türgis.

•    Maailmas on Yandexi otsingusüsteem kasutatavuselt neljandal kohal Google’i, Baidu ja Yahoo järel.

Charles McCathie Nevile

•    Yandexi strateegiajuht.

•    Hariduselt ajaloolane, lõpetanud Melbourne’i ülikooli.

•    Päritolult austraallane, elab Hispaanias ja töötab Venemaal.

•    Räägib inglise, hispaania, vene, prantsuse, portugali, itaalia, saksa ja norra keelt.