Peeter Espak: kas kiriku vandenõu polegi olemas?

Foto: Repro

Nähes Postimehest intervjuud Riho Saardiga, sai mulle osaks samasugune ehmatus nagu aastal 2007, kui lugesin tuntud prantsuse vandenõuteoreetiku Pierre Jovanovici teost pealkirjaga «Üleilmne pettus» («Le Mensonge universel», Le Jardin des Livres, 2007) ja avastasin sealt oma nime kirikuvandenõus süüdistatuna.

Kirik varjavat kiivalt muistsete sumerite tõelisi saladusi, mille tõestuseks sobis kõige ilmsemalt asjaolu, et kritiseeritav väitekiri oli kaitstud Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas. Loomulikult olevat kirik koos oma käsilastega aegade algusest peale (koos «võimudega») inimkonda alla surunud ja neid tahtlikult pimeduses lasknud vireleda. Kuni selle hetkeni, kuni saabus mees, kes tõeliselt mõistab – vandenõuteooria autor ise!

Samasuguseid vandenõupaljastuslikke argumente esitab ka Saard, kes ei suuda adekvaatselt analüüsida ei teoloogiateaduse kohta tänapäeva maailmas ega ka selle suhet teistesse teadusdistsipliinidesse. Samuti ajab ta sassi eri teaduste uurimisobjektide olemuse. Ideede paljusus ja hüplev mõte, ilma igasuguse tõestusmaterjalita välja käidud kontseptsioonid kristluse või religioonide olemusest on läbiv tunnusjoon.

Saardi väide «Teoloogia on kristlik filosoofia» on otsesõnu kummaline. Teoloogia on olemas nii islamis, budismi eri harudes kui omamoodi kujul tõdede ja käitumisnormidena, alates kõige primitiivsematest inimhõimudest. Teoloogia ei ole ammu enam «kristliku jumala» uurimine, vaid eelkõige usundi miinimumdefinitsiooni «usk vaimolenditesse» või  «usk veel nähtamatute asjade tõelisusse» alla kuuluva materjali teaduslik dešifreerimine, kirjeldamine, kontseptualiseerimine ja rakendamine.

Saardi kirjeldatav teoloogia eksisteerib ainult kitsalt kiriklikes seminarides, millistena ei tegutse usuteaduskonnad ülikoolide juures valdavalt enam ammu. Seega kannab Saard väikse kirikuinstituudi või USA usulahukolledži vaimse kliima üle kogu maailma teoloogiateadusele.

Edasi esitab Saard küsimuse, kas teoloogial üldse on mingit spetsiifilist teadusmeetodit, mida teised humanitaarteadused ei tunne. Unustades sellega ära asjaolu, et teadusi ei liigitata üldiselt mitte metoodika, vaid uurimisobjekti järgi. Kui näiteks ihtüoloogia uurib kalu, siis mükoloogia seeni – samas on nende uurimismeetodid siiski sarnased. Mõlemad kasutavad bioloogiateaduslikke, elusorganismi uurimisel aluseks olevaid loodusteaduslikke meetodeid.

Samas näiteks eluta loodust uurival geoloogial on üpriski erinev uurimisobjekt nagu ka töömeetodid. Kuid jällegi, fossiile uuriv paleontoloogia on bioloogia ja geoloogia piirimail – sest uurimisobjekt on osalt «kivist», kunagi ammu aga oli «elus bioloogiline organism». Loodusteaduslikud üldmeetodid on omased aga kõikidele neile teadustele ühiselt – loodusteaduste sees eristab aga neid eelkõige uurimisobjekt, millest tuleneb ka kitsam metodoloogia, mitte vastupidi.

Keegi ei tee ettepanekut uurida jões asetsevaid kalu ja kive sama teaduse raames, sest mõlema massi ja ruumala saab hinnata samasid meetodeid kasutades. Teadusala iseseisvus ei seisne mitte tema metoodika iseseisvuses, vaid eelkõige uurimisobjekti iseseisvas olemasolus. «Usk mitte (veel) nähtavatesse asjadesse» on kindlasti inimloomuse (osa autorite meelest ka kõrgemate imetajate ja eriti teoreetiliste füüsikute) puhul selgesti täheldatav ning seega on teistest eristuvalt olemas ka vastava uurimisobjekti eri tahke analüüsiv teadusvaldkond.

Saard võtab aga teoloogiat sõnasõnaliselt kui «jumala ­uurimist» ning leiab, et seda saab teha ükskõik mis teise teaduse meetoditega. Kuid teoloogia valdav osa distsipliine ju ei tegelegi «jumala uurimisega» – tõsiasi, mis on aastakümneid ja vahel juba sajandeid teadvustatud kõikides usuteaduskondades. Suures osas tegelevad teoloogid vana tekstimaterjali lahtiseletamisega, selle kujunemisloo seaduspärasuste kindlaksmääramise ning mõjude hindamisega nii ajaloole kui tänapäevale.

Katoliiklikud teadusasutused annavad juba aastakümneid välja uurimusi sumeri mütoloogiast, kus muuhulgas kajastub nii jumalate omavaheline kiimlus kui kõik muu, mis viitab, et vana testamendi tekstid põhinevad suures osas sumeri-akkadi mütoloogial. Loomulikult ei seleta ükski kirikuõpetaja kogudusele jutluste käigus, et näiteks Moosest äkki polnudki olemas ja Egiptusest väljarännu lugu töötati välja alles u 6. sajandil eKr (asjaolu, mis on jäänud vist märkamata hoopis meie geneetikutel).

Küsimus ei ole siin mitte selles, et teoloogiadoktor ei tea, vaid usklikud ise ei ole nõus seda uut teaduslikku infot veel täies mahus vastu võtma. Selles seisnebki paradoks. 80-aastasele lesknaisest vanamemmele oleks jutt, et piibli loomislugudes tõenäoliselt kajastub motiiv jumal Jahve sugulisest vahekorrast Eevaga (ilmselgelt Aadamat pettes), selline, mis võiks lõppeda südamerabandusega. Ta hakkaks sõimama, needma ja risti ette lööma, et selliseid roppusi kirikus räägitakse.

Samamoodi ei soovi surev inimene kirikuõpetajalt religioonifilosoofilist arutelu vabast tahtest või universumi struktuurist. Ta tahab kinnitust, et surm ei ole kõige lõpp ja tema elu pole olnud asjata. Kuidas kirikuõpetaja vastava uue ajaloolise ja teoreetilise teadmise oma konkreetse kiriku töös psühholoogiateaduse abi kasutades praktikasse rakendab, on juba hoopis teine teema.

Saard väidab, et «kõik teoloogia distsipliinid võib ära jagada teiste teaduskondade vahel». Samas unustab ta ära, et näiteks Tartu Ülikoolis tegutses usuteaduskond juba ajavahemikul 1919–1940 iselaadi liit­üksusena, kus oli uurimiskeskmeks nii kristlik teoloogia kui ka religiooniuuringud ja orientalistika. Kuna Eestis sama hästi kui puudub võimalus õppida muu maailma ajalugu, orientalistikat või ka religiooniteadusi üldiselt, siis pole ka imestada, et usuteaduskond on mõnes mõttes kujunenud struktuuriüksuseks, mis pakub pea kõike seda, mida meil «rahvusteaduseks» kutsutud valdkonnad ei võimalda.

Kui noor inimene tahab õppida Tartus araabia keelt, peab ta samamoodi tulema usuteaduskonda. Orientalistika eriala institutsionaalsele arengule TÜs tõmbas kriipsu peale 1994. aasta toonase rektori Peeter Tulviste initsiatiivil vormistatud TÜ nõukogu otsus selle avamist mitte toetada ja nii see on jäänud tänapäevani. Samal ajal taasavatud usuteaduskonnast on aga kujunenud omamoodi veerand-orientalistikateaduskond, kus huvilised magistrandid ja doktorandid kirjutavad oma väitekirju nii budismist, Hiina ideoloogiast kui ka Lähis-Ida uuringutest.  

Kõige suurem arusaamatus on aga Saardi väites, et «piiblieksegeetilised ained on sisuliselt vanade antiiktekstide uurimine, kirikuajalugu kuulub ajalooteadusesse ja maailma religioonide uurimine kuulub kultuurantropoloogia konteksti». Esiteks, piiblieksegeetilised ained kuuluvad esmajärjekorras Vana Lähis-Ida ­uuringute valdkonda, mitte antiiktekstide uurimisse.

Kiriku ajaloo uurimisobjekt asub aga rohkem teoloogiateaduse sees, ajaloolane ei ole võimeline analüüsima kirikuajalugu ilma teoloogilist algõppekursust läbimata – sh dogmaatika ning vanad keeled. Saardi väide, et maailma usundite ­uurimine kuulub kultuurantropoloogia alla, on juba täiesti arusaamatu. Antropoloogia on eelkõige angloameerikalik nimetus etnoloogiale ja tegu on üpriski marginaalse alaga humanitaarteaduste seas.

Eestis tegelevad meil antropoloogiat hõlmava uurimissuunaga Tartu Ülikooli etnoloogid-folkloristid, kellest tuntuimad on praegu professorid Art Leete ja Ülo Valk. Kuid nende erialade kompetentsi ei saa kuuluda sellest valdkonnast eemal seisva teaduse ülevõtmine. Maailm on niigi täis väljasuremisohus rahvaid, kelle pärand vajab välitööde käigus salvestamist ja säilitamist. Kultuurantropoloogia, mida Saard väidab olevat maailma usundite uurimise teadus, on aga niigi marginaalse antropoloogiateaduse üks väike allharu. Saard mainib ka, et «teatavad religiooni vormid ja käitumused on tõepoolest pigem meditsiiniline probleem», kuid «seda aspekti pole lihtsalt nii palju ­uuritud». Aga selline uurimissuund on ka TÜ usuteaduskonnas täiesti olemas. Teadur Roland Karo on religioossete ja seksuaalsete kogemuste omavahelistest neuroteoloogilistest seostest kirjutanud pikki uurimusi – muuhulgas avaldanud neid eriala juhtivates ingliskeelsetes ajakirjades. Teoloogia ja meditsiini kui kahe ajaloolise baasteaduse teed on ammu juba ristunud. Seega kelle vastu on suunatud etteheide?

Saardi väidetele ei oleks tarvidust vastata, kui tegu poleks Helsingi Ülikooli teoloogiadoktoriga ning kui tema nime ei leiaks haridus- ja teadusministri nõuandva kojana tegutsenud teaduskompetentsi nõukogu ekspertide kogu nimekirjast. Seega on talle kõrgeimal tasemel usaldatud õigus esitada ekspertarvamusi Eestis tegutsevate uurimisrühmade teadusliku taseme ja nende rahastamise kohta.

Nii praeguselt Eesti Teadusagentuurilt kui selle eellasteks olnud organisatsioonidelt laekuvad retsensioonid teadusprojektidele kubisevad tihtipeale faktivigadest ja on paiguti teaduslikult niivõrd absurdsed, et nende autor ei saa olla rahvusvahelise tasemega teadlane. See on põhjus, miks teadlaskond peaks reageerima ja retsenseerima kohe, kui peavoolu teadusesse hakkavad tungima pseudoteaduse või infantilismi mõjutused. Vastasel juhul võib libateadus jõuda kõrgeimate riiklike otsustuskogudeni välja.

Mida Saard, kellel muuhulgas sisuliselt puuduvad publikatsioonid rahvusvahelistes teaduskeeltes, õigupoolest öelda soovib, jääb siinkirjutajale mõistmatuks. Püstitatud probleem ei ole teaduslik küsimus kristluse ajaloost või teoloogiast. Probleemiks on pigem vähene eriala tundmine ja võimalik, et soov teadlikult teaduse peavoolule vastandudes vandenõulaslikult intrigeerida.

Soome Kiriku Uurimiskeskuse otsus mitte avaldada üht Saardi varasemat keskuse rahastusel tellitud uurimust oma trükiste sarjas – «selle akadeemilise küündimatuse tõttu», nagu väidab teoloogiadoktor Tiit Pädam – annab tunnistust ka Soome teadusruumi samasugustest seisukohtadest. Seega, võib-olla kiriku vandenõu polegi olemas?