Insener Ulrich Brasche (vasakul) ning fotograaf ja skautmaster August Järvekülg viimase tehtud ülesvõttel Viljandi lennuväljal 8.06.1938.

FOTO: Viljandi muuseum

Kaks aastat tagasi oktoobri algul avati Kullamaa kiriku ees platsil mälestussammas, millega kullamaalased avaldavad austust kahe tuntud lenduri ja konstruktori Alexander Liwentaali ning Ulrich Brasche tegevusele, kelle juured ulatavad siiakanti. Kuigi Liwentaal oli sündinud Lausanne’is ja elanud Šveitsis ning Kanadas, oli tema isa pärit Teenuselt. Brasche aga sündis Eestis ja veetis siin oma elu parimad aastad.

Esimesi eralennukiomanikke

Brasche eluloo on põhjalikumalt kirja pannud Kullamaa kultuurijuht Loit Lepalaan. Julge eralenduri tegudest kirjutasid korduvalt möödunud sajandi 30. aastate eesti ajalehed.

Ulrich Brasche nägi ilmavalgust Kullamaa pastoraadis kirikuõpetaja Arvid Leopold Bras­che pere viienda lapsena 25. novembril 1909. Ta õppis Tallinna Toomkoolis, kus paistis silma kõva sportlase ja tehnikahuvilisena. Eriti köitis teda lennundus. Noormees tudeeris Saksamaal Rositteni lennukoolis ja õiendas eksamid Tallinna Õhuasjanduse Ühingu eralennukursustel.

Brasche oli üks esimesi eralennukiomanikke Eestis, kes tegi tihedat koostööd teise tuntud eralenduri parun Heinz Ungern-Sternbergiga. Koos kuulusid nad Sakalamaa Õhuasjanduse Ühingusse, mis tegutses väga aktiivselt.

Postimees kirjutas 12. juulil 1932: «Pühapäeval peeti Sakalamaa esimest lennupäeva uue era-lennuvälja ja lennukuuri avamise puhul.» Ajaleht märkis, et rahvast olnud murdu, oma 3000 inimest, kellele demonstreeriti tosinat väikelennukit.

Braschet peeti üsna hulljulgeks lenduriks, kes käis mitmel pool propagandalende tegemas, tutvustades niiviisi lennuasjandust ja -masinaid.

Lennuõnnetus Põltsamaal

Aga 9. märtsil 1933 juhtus õnnetus. Maaleht (11.03.1933) teatas sellest nii: «Neljapäeval kella 5-6 vahel juhtus Põltsamaal raske lennuõnnetus – eralendur Ulrich Brasche kukkus umbes 50 meetri kõrguselt maha spordilennukiga ES-UST ja sai tõsiseid vigastusi, nii et ta meelemärkuseta olekus tuli toimetada Põltsamaa haigemajja. Õnnetus lenduriga juhtus vigurlendude demonstreerimisel. Lennuk ES-UST, mis kuulus Viljandi eralendur Ungern-Sternbergile, purunes pilbasteks.»

Pealtnägijate silme all hakkas noor lendur tegema surmasõlmesid, kuid lennumasin vajus liiga madalale. Piloot püüdis lennukit järsult üles suunata, kuid see prantsatas hoopis maha. Umbes tunni aja pärast tuli Brasche haiglas teadvusele, tema nina oli lõhki, ta kurtis sisemisi valusid. Arstid pidasid vigastusi tõsisteks, kui mitte elukardetavateks.

Brasche esimene küsimus olnud: kuidas on lood lennukiga? Kuulnud, et sellest on järel hunnik pilpaid, muutunud lendur väga kurvaks ja arvanud, et parem oleks lõpetada elu revolvrikuuli abil.

Ungern-Sternberg oli soetanud kaheistmelise lennuki paar aastat tagasi Saksamaalt, see maksis oma 9000 krooni.

Olgu öeldud, et purunenud lennuki asemele ehitas Ungern-Sternberg oma töökojas uue, kuid mõni aeg hiljem juhtus Viljandi lennuvälja läheduses sellega taas õnnetus, mille tagajärjel hukkus insenerkonstruktor Ernst Lemm. Lennukit juhtis omanik ise. Maandumisel prantsatas uus lennuk Riia maanteele ja purunes, kukkumisel paiskus Lemm välja ja sai surmavaid vigastusi. Lennukis püsinud Ungern-Sternbergil olid vaid kriimud näol. Piloot nimetas õnnetuse põhjuseks pimedust ja ootamatult lennuvälja juurde tekkinud heinasaade.

Teedeministeerium polnud andnud uuele lennukile lennuluba, kuna leidis selle juures konstruktsioonivigu, mida aga insener Lemm oleks ise pidanud kõige paremini teadma. Hiljem määras kohus Ungern-Sternbergile kaks kuud vangistust kolmeaastase katseajaga.

Taevaalused taksosõidud

Tagasilöögid uljaid õhulaevnikke ei hirmutanud. 1934. aasta ajalehtedest võib tihtipeale lugeda sõnumeid lennupäevadest ja huvilendudest üsna väikestes kohtades. Vanemad kullamaalasedki mäletavad, kuidas Brasche seal lõbulende korraldas, maandudes «siia Antoni põllule».

Postimees kirjutas 20. augustil 1934: «Pühapäeval, 19. augustil, viibis Tõrvas Brasche taksolennuk, mis tegi soovijaile lõbulende. Päeva jooksul tiris lennuk üle paarikümne sõitja taeva alla. Maandumisplats oli Helme põllutöökooli nurmel.»

Nädal hiljem toimusid lõbulennud Türil. «Selle ettevõtte esmakordsuse tõttu oli lõbulendudest osavõtjaid üsna rohkesti – 30. Viiekroonise tasu eest võimaldati 8-10 minutiline lend Türi linna ja ümbruse kohal.»

Sama aasta septembris oli Võrumaal lennuhuvilisi nii palju, et kaks lendurit, üks neist Brasche, ei jõudnud kõikide soove laupäeval-pühapäeval täita ning jäid sinna esmaspäevakski.

Niisuguseid lõbulennupäevi korraldati Puhjas, Mõisakülas, Rannus, Vändras ja mujalgi.

Riigivastane kuritegu

12. novembril 1934 prahvatas Postimees: «Eile kell 4.20 p.l. põgenes Tallinna Keskvanglast end. Vabadussõjalaste liidu juht Artur Sirk. Tema põgenemisele aitas kaasa vangla valvur, kes avas uksed. A. Sirk põgenes jalutuskäigu ajal. Pääsedes tänavale istus A. Sirk teda ootavasse autosse ja kadus silmapiirilt.»

Ja samas: «Pühapäeval kella ½ 2 ajal lendasid Viljandist Ulrich Brasche spordilennukil teadmata kuhu Viljandi lendurid Ulrich Brasche ja H. Ungern-Sternberg.»

Sakala (14. nov 1934) märgib, et lendude raamatusse sõidu sihti ei märgitud, suusõnaliselt öelnud lendurid, et lähevad lõbusõite tegema, kodustele aga, et Tallinnas on mingi õhuasjanduse koosolek. Lennuk oli varustatud 100 liitri bensiiniga, millest pidi jätkuma neljaks sõidutunniks.

Politseil läks korda selgitada, et Brasche ja Ungern-Sternberg olid samal päeval kell 14.45 maandunud Perila mõisa põldudel. Mehed arreteeriti.

Braschel oli varemgi suur patt hingel. «Vabadussõjalaste liikumise likvideerimisel 12. märtsil s.a. jäi ametivõimude poolt tabamata vabadussõjalaste n.n. «välisminister» adv. Paul Telg, kellele osutus võimalikuks Eestis end mõni aeg põranda alla varjata. Varsti hakkasid liikuma kuuldused, et adv. Teljel on korda läinud pääseda Soome…» teatas ajaleht 28. novembril.

Postimehe väitel on juurdlus selgitanud, et lendur Brasche oli see, kes oma lennukil viis «adv. Telje» märtsikuul Tallinnast Soome. Seda teinud ta «vabadussõjalaste» ülesandel. «Telje põgenemine sündis järgmiselt: kokkulepitud hommikul vara 19. märtsil k. a. maandus Brasche lennukiga Ülemiste lennuväljal. Seal seadis ta korda masina. Varem kokkulepitult oli Telje väljakutse märgina ettenähtud, et Brasche lööb masina «Dvigateli» vabriku plangu taga käima. Ilm oli lennuks soodne. Niipea kui Brasche piki «Dvigateli» vabriku planku sõitis, hüppas Telg üle vabriku aia lennuväljale ja sealt lennukisse. Kohe tõusis Brasche õhku ja lendas Soome suunas.

Maandumiskohaks oli ette nähtud Soomes Santahamina, kus neid pidi keegi ootama. Soomes maanduti määratud kohal, kuna Brasche lendas tagasi otse Viljandisse,» kirjeldas Postimees.

Eralendur Brasche olnudki mees, kes omal ajal sõidutas vapside tegelasi kihutuskoosolekutele ja vedas neid paigast paika. Teda peetud koguni Sirgu isiklikuks lenduriks, Sirk maksnud talle 500 krooni kuus.

Novembrikuu esimestel päevadel teinud vapside kohalikud tegelased Braschele ettepaneku ka Sirk lennukil Soome viia. Brasche oli ettepanekuga nõus. Ajalehe teatel lubatud lennukulud tasuda Soomes.

Mõni päev hiljem lendaski Brasche Perilasse, kus jäi Sirku ootama. Sel korral aga Sirk ei tulnud.

1935. aasta 4. märtsi Sakala kirjeldab üksikasjaliselt Sirgu põgenemise plaani. Kui lenduritele anti parooliga «tühjad vaadid tuleb välja saata» märku, siis tuli lennukiga Perilasse sõita. Teine märgusõna «viinahärrad sõidavad» pidi tähendama, et põgenikud on saabunud. Kuigi ka Sirk Perilas oli ja kuskil heinakuhjas ööbis, jäi lennukiga põgenemine katki. Poliitiline politsei sai lenduritele jälile.

«Näib, et lennukil põgenemise kombinatsioon oli koostatud igaks juhuks tagavaraks, kui mootorpaadiga põgenemine peaks kas piirivalve või teiste ametivõimude vahelesegamisel ebaõnnestuma. On aga olemas andmed, et Sirgul tegelikult õnnestus mootorpaadil põgeneda üle lahe Soome,» väitis Postimees.

Pärast lendurite vahistamist heitis Sakalamaa Õhuasjanduse Ühing nad kui riigivastase tegevusega seotud isikud oma ridadest välja, neil keelati hoida oma lennukeid ühingu lennukuuris.

4. aprillil 1935 teatab Sakala: «Pühade laupäeval vabastati vahi alt Sirgu põgenema aitajad.» Teiste hulgas ka eralendur Ulrich Brasche. «Juurdlus selles asjas on lõpetatud ja meeste kinnipidamiseks ei ole enam põhjust,» märgib ajaleht.

Sama leht kirjutab 6. mail 1938, et Eesti Aeroklubi Viljandi osakonna (end. Sakalamaa Õhuasjanduse Ühing) juhatusse kuulub ka Ulrich Brasche.

Elu lõpul Tšiilis

Brasche lahkus 1938. aastal Eestist. Ta lõpetas enne sõda Saksamaal Lufthansa lennukooli, kust sai diplomi, mis võimaldas kõigi lennukitega lennata. Teise maailmasõja ajal vedas ta Junkersiga Aafrikast haavatuid, posti ja kaupa. Hiljem asus koos perega elama Tšiilisse, kus oli tuntud osavate kätega meistrina. Ta monteeris kirikutesse elektrioreleid ja ehitas endale täisautomaatikaga kanala.

Ulrich Brasche suri 1. detsembril 1984 Tšiilis ja on maetud Santiago de Chile kalmistule.