Andrus Laansalu: esivanemate lood

Andrus Laansalu Foto: Erakogu

Juhtus nii, et ma sündisin inimeseks. Ma ei ole seda kunagi mingiks eriliseks privileegiks pidanud. Ei pea olema biosemiootik või bioloog, et saada aru, kuivõrd sarnased me teiste imetajatega oleme. Aga lapsena tundus keel olevat siiski üsna hästi töötav eristusalus. Selle järgi, mida kultuur rõhutas, tundus inimeste maailm loomade maailmast selgelt eraldatud olevat.

Enne kooli juhtus üks lugu. Ma ei tea, kas see oli sada protsenti nii, nagu ma mäletan, aga lugeda ma siis veel ei osanud. Igatahes otsustas ema mulle 7. klassi zooloogiaõpikust loomade nimetused ette lugeda. Algusest lõpuni, kõik loomad. Mõne päeva pärast tahtis ema õpetusega jätkata. Mille peale ma olevat teatanud, et ma tean neid loomi, ja nimetanud kõik loomad algusest lõpuni ära, kaasa arvatud sellised nagu käguvaablane ja narval.

Nii et loomad said nimetatud nende liikide järgi, nii nagu vanas testamendis juba kunagi varem alles nimetute loomadega juhtus. Selle peale, et liigid evolutsioonilises plaanis pole üleüldse midagi selgepiirilist, oli Genesise kirjapaneku aja teadmistega täiesti võimatu tulla. Selge evolutsioonihüpotees ilmus kultuuri aastal 1859, ja kultuuril tuli kõik ümber mõelda ning suur osa varem tehtut läbikukkumiseks tunnistada. Selle põrutuse piinarikas inerts pole veel praeguseni kuhugi kadunud.

Aga tegelikult on evolutsioonihüpotees inimkultuuris siiski juba varem olemas olnud. Igasugused äärerahvad arvasid sageli, et meie esivanemad on loomad. Ja siis tulid Euroopa inimesed ja ütlesid neile, et nad on lollid. Noh, praeguseks me teame, kes selles vestluses lollid olid. Aga milline kultuuriline võimalus läks kaotsi: kui palju vähem konfliktne oleks võinud olla evolutsioonikontsepti omaksvõtmine, kui see oleks olnud sujuv ülelibisemine mütoloogiliselt ettekujutuselt, et meie esivanemad olid loomad.

Aga me ei saa ka loodusega kooskõlas elamisest ausa näoga rääkida, kui vaatame loodust inimliku kaastundega. Teistest olenditest hoolimisel pole midagi pistmist loodusega kooskõlas elamisega. Loodusel kui süsteemil pole üksikindiviidi elust sooja ega külma. Jättes kõrvale kõik lisandused ja detailid: elusolendid pressitakse läbi evolutsiooni hakklihamasina ja kellegi elul või surmal on tähtsust ainult sel määral, et tema omadused kas lähevad edasi või ei lähe.

See, et inimene sai endast teadlikuks ja hakkas surma fantaasia taha varjama, on geneetiline juhus. Raske on leppida sildiga «Juhus» (või isegi «Tööõnnetus») oma kataloogikastil, millel tuhandeid aastaid ilutses silt «Looduse Kuningas». Aga millalgi tuleb fantaseerimise asemel tegelikkusega ka tegelema hakata.

Veel üks asi. Kummaline, milleni võib viia ideoloogia: sajandite jooksul on paljude usuvoolude mungad ja nunnad ette kujutanud, et õilis on elada ilma seksi ja paljunemiseta. Bioloogi vaatepunktist saavutasid nad selle, et viskasid oma (võib-olla päris head) geenid lõplikult evolutsioonist välja. Kui nad jäid oma tõotustele kindlaks, siis nende järglasi meie hulgas ei ole ega saa ka kunagi olema. Kui keegi tõeliselt vääriks Darwini auhinda, siis just nemad.