Andres Lõo: on meil lootust areneda?

Foto: Repro

On nii, et viimasel ajal, vähemalt viimasel aastal, on sagenenud ärevad hääled, mis küsivad: kuhu vadib Eesti Vabariik, kuhu eesti kultuur? Kuhu oleme teel nüüd, kui mõni on riigi täiskasvanuks kuulutanud, nüüd, kus Eestil on ka laia maailma silmis lõpuks oma nägu tekkimas. Kui keegi ütleb «Eesti», mõeldakse väikest, isepäist, küll vaest, kuid nutikat näidisriiki – metafoorselt nagu puitvutlaris Skype-phone’i, mille helinaks Pärdi «Für Alina» ning levialaks eurooplase südametunnistus. Loodetavasti. Sest seda on juba päris palju.

Ent minna tahaks aina edasi. Korraga ilmusid «Arengufondi mõtteraamat 2013» ning Eesti Konjunktuuriinstituudi «Eesti loomemajanduse olukorra ­uuring ja kaardistus», mis mõlemad püüavad kaardistada ja joonistada vektoreid tulevikku, paremasse Eestisse uskudes. Sellele näib vastandumas Veiko Õunpuu «Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest», mille norus silmanurkadega peategelane pillub pettumusesädemeid manale, mida Eesti loometööstus kultuurihingekese turgutamiseks lausub. Näib, sest tõelise kunstniku süda tuksub niikuinii omas taktis, instrumentaliseeritagu tema vaimuvilju, kuidas aga ajastule sobib.

«Arengufondi mõtteraamatus» räägitakse Eestist tervikuna, mitte kitsalt kultuuririigina, ja seal annavad tooni avatuma migratsioonipoliitika soovitamine ning tolle nn Eesti pealisülesande selgitamine. Konjunktuuriinstituudi ­uuringus võetakse teema kokku tõdedes, et loomemajandus pole veel päris vedama hakanud, aga annab lootust, sest inimesed alles õpivad. Toimub professionaliseerumine.

On meil aga üldse lootust areneda, kui riigi põhiseaduses on peamiseks ülesandeks seatud hoopis eesti kultuuri säilitamine? Kui kogu aur säilitamisele kulub, kes siis maailma uueks mõtleb? Õigemini, kes otsustab, kes maailma uueks teeb? Rahaküsimus ju samuti oluline ja vaata et kõige valulisem, sest ikka on nii, et need, kel raha, tahavad ka selle otstarbe määrata. Olgu raha allikaks Hooandja, kultuurkapital, isiklik kukkur või riskikapital. Tekib usalduse küsimus. Tõepoolest, kui me kunagi siiski kokkuleppele jõuame, et pole seda riiki meil tarvis, kui kultuur ei kära ja inimestel silmad ei sära, siis ehk saab kokku lepitud ka selles, et on ühine eesmärk va eestlust jätkata ja toetada kultuuri nii palju kui vähegi võimalik.

Aga siin juba kärgatab kirjanik Kender, pole vaja kultuurkapitali, sest ülimaks kiituseks kultuuritootele jääb tema nõutavus publiku seas. Kenderil endal läheb ju hästi, milles küsimus. Kõvade meeste kõval maal saab kõva käega hellitusi, saab kõva raha eest kõvasti leiba järada ja kõva kõhuga naerda. Voolaku loomelaava. Rõõmustagu Ostap Kender, puhaku Anna Haava. Küüniline või mitte, kalkuleeritud, müüdud, tõlgitud, tõlkes kaduma läinud, adapteeritud või originaalne, lõbus või morn, uus või vana, kukk või kana, sõnaühend «eesti kultuur» tõesti vajab hoolikamat defineerimist.

See oli vist Winston Churchilli reaktsioon, kel soovitati sõja tarbeks kultuurile mõeldud raha kärpida, mille peale riigipea vastas: aga mille nimel me siis sõdime? Kirjeldab kenasti kultuuri rahastamisel kummitavat dilemmat, eks ole. Meil Eestis ei ole sõda, aga alati on meil meie habras eksistents ning just see haprus peakski meid end alati taasleiutama panema.

Tuleviku vektorid on pikad ning nende tulutoovust on ette raske mõõta, kuid usaldusväärseid inimesi aitab orienteeruda küll. Meil siin Eestis on innovatsioonist, nutikusest, sotsiaalmaksu ülempiirist, kontserdipiletite maksustamisest, immigratsioonipoliitikast, Euroopa ja USA majanduse allakäigust ning loomingulisuse lõimimisest ettevõtliku vaimuga üsna palju räägitud, ent uut «Tõde ja õigust» ei ole me ikka veel kirjutanud. Ega meil tõesti muud pole kui meie inimesed, meie haridus, mille lastele anname, ning see suhtumine, millega üks imelik väikerahvas maailmas silma võiks torgata.

See maailm on tõesti jube ümmarguseks muutunud. Ärgem olgem vanamoodsad, olgem moodsad, aga jäägem eestlaseks, mida iganes see aastal 2013 ka tähendaks.

Võimalik, et uued tuuled puhuvad ja loomemajandus on siiski anakronism. See usk, et majandus on kõige alus, ja kui majandusel läheb hästi, on kõik hästi. Juba eelmisel sajandil tekkis alternatiivne ettekujutus elust, mis ei lõpe sellega, et teeme oma igapäevatöö ära, istume kodus ja sellega ongi elu elatud. Ei saa olla nii, et igal inimesel on küljes kaardi läbitõmbamise koht, ja kui ei ole, pole enam täisväärtuslik. Täisväärtuslik – kas me teame, mida see üldse tähendab? Täisväärtuslik inimene on see, kel on väärtuste vahetamise oskuse kõrval ka uute arendamise ja osalemise oskus. Tundub nii?

Loomingulisust leidub kõikjal – teaduses ja äris samavõrra kunstidega. Siiski selle vahega, et kunstis on protsess ise olulisem kui teaduses või äris. Loomingulisus on abstraheerimisvõime, intuitiivsus, impulsiivsus ja raske järjepidev töö oma ideede kallal. Loomingulisus on korraga kõhutunde usaldamine ja selle kohene rakendamine ning kõhutunde usaldamiseks kuluvasse aega investeerimine. Loomingulisus on korraga nii töö kui vile.

Meie võimalus on panustada just nimelt oma hulludele professoritele. Välimuse järgi neid ära ei tunne. Vanuse ja soo järgi samuti mitte. Küsimus on, kuidas me nad üles leiame? Ei ole pelgalt kokkusattumus, et räägime nii hulludest professoritest kui hulludest kunstnikest. Hullus loomingulisuse tähenduses on vaid positiivne omadus. Rääkigem kasvõi kontrollitud hullusest. Eesti šanss on olla tark ja paindlik. Mida iganes me püüame oma ekspordiks luua, ei peaks see olema lihtsalt midagi tarka ja paindlikku, vaid tarkuse ja paindlikkuse loomise tööriist ise.