Igor Maasik 19.09.1961 – 01.05.2018

FOTO: Kristjan Teedema

Nagu mina aru saan, viitab raamatu pealkiri ilmakuulsale menuteosele. Miski «50 halli varjundit», vist oli nii?

Mida mina pole lugenud.

Jah, on häbi küll. Pidavat ju olema metsik müügiedu üle ilma ja siin maal kah, kui õigesti meeles, siis ikka üle 10 000 raamatu müüdud.

Samas – lugesin tolle teose kokkuvõtte läbi ja leidsin, et hoidku mind halli ja varjundite eest. Väga porno tundus. Isegi pervo. Mistõttu meenus kohe ühe porno väljaandmisega tegelnud sõbra kunagine nentimus: sa ei kujuta ettegi, kui pervo rahvas siin tegelikult elab, kui tuimaks on inimesed muutunud, et ainult läbini haiged veidrused neid veel erutada suudavad. Ise oli veel jahmunud näoga kah.

Nii et kirus üks mees ennast ette – niikuinii jäävad Onu Bella raamatust pooled vihjed mõistmata, kui mitte kõik.

Kuigi üsna alguses tuli peale kahtlus, et ainuke vihje ongi see, et nagu nood 50, nii sisaldavad ka mõned hallid varjundid rohkesti pornot, mis suisa pervoks ära keerab. Muust vägivallast ja veidrustest kõnelemata. Ainult kohe tuleb ka see vaks vahet sisse. Taas kõigest kokkuvõtte järgi otsustades – kui «50 varjundit» oli lugemiseks üksi ja üks käsi teki all, siis Onu Bella raamatut võib rahumeeles avalikult kasvõi noorsoole ette lugeda. Niikuinii on nad internetis juba kõike näinud ja kui kasvatusteadlased tahavad minestada, lasku käia.

Porno on see ainult pealtnäha, tegelikult viskab lugupeetav lihtsalt rõõmsalt kildu ja see tuleb tal lõbusasti välja. Päevakajaliselt, seejuures. Juba esimeses jutus keeratakse kõva vint üle kuldsel muinasajal, muistsel vabadusvõitlusel – ja torgatakse ära katoliku kirikule, milline teadupärast siiani lapib mõnede isade liigset huvi kooripoiste vastu. Seejuures üldse mitte kurjalt, ehkki toime pannakse koledaid asju. Aga pihta saavad ikka pahad, Onu Bella on kahtlemata sügava õiglustundega kombeline kirjanik. Ükski nii-öelda hea tegelane, kui ta ka vahepeal sadistide käe alt läbi käinud, tegelikult kannatada ei saa. Leiab ikka õnne. Nagu jutus «Agnese ja Gabrieli juhtumised Tallinna all» saab õnnelik paarike lõpuks taas kokku. Kuri Ivo aga lendab oma Hummeriga hoopis õhku!

Päriselt ka. Ei hooli lugupeetud kirjanik mingist ajastutruudusest. Paneb kirja nii, nagu asi oli. Kui ikka Gabriel ausa mehena teab, et ta on andekam kui Jürgen Veber, siis ta seda ka tunnistab. Vend Johannes ei hakka pärgamendiga jamama, otse eetrisse: kordan, Piritat rünnatakse, Piritat rünnatakse! Lausa magus lugeda ning kaunis noorus tuleb meelde.

Esimesed kaks lugu oli seega puhas lust lugeda. Edasi läks keerulisemaks. Tuli endale tunnistada, et kirjandustunnis oldi lohakas. Või siis hakkab juba mälu nõrgema. Väga tuntud jutt... võibolla isegi vastatud ja kirjandit tehtud, aga... ei tule meelde. Nõutus. Järgmisega sama lugu. Seetõttu jäi järjekordse piitsa- ja seksijutu nali natuke nõrgaks. Aga oma viga. «Kevade» muidugi tundis ära, kus mujal ikka kellegi nimi Teele saab olla. Ja Imelik on väga vahva, märkimisväärselt juhm tegelane välja kukkunud.

Siis vajusin jälle nõutuse sisse. Igavaks ometi ei läinud. Ja lõpujutt «Kalamaja klistiiribandiit» tasus väga ära, isegi unus mõistatada, mis aluseks. See on päris pöörane lugu, kus segast aetakse üksteisele kihtidena peale, samas tõesti põnevalt kirjutatud, muudkui aga kiirusta lugema, et saaks aga lehte pöörata: mis edasi? Rohkem ei julge öelda, äkitsi rikub kellelgi lugemismõnu ära.

Lõpuks pani autor tõelise paugu. Puänt, peaks vist ütlema. Onu Bella nimelt torkas lõppu nimekirja kõigist lugudest, mida ta pornoga rikastada võtnud. Laulud ja filmid sealhulgas. Tuli tunnistada, umbes kolmveerand minust küll mööda läinud on.

Hakkaski päriselt piinlik. Ja tuli uitmõte. Eks ole ju Onu Bella kodanikuna Igor Maasik, keemik ja õpetaja hariduselt. Pedagoog on ikka pedagoog – kavala, lausa kurikavala trikiga meelitab inimesi lugema, kuulama, vaatama häid asju.

Mis siis, et pornonaljadest arusaamiseks.

Ei tee Zappa, Vilde, Pasolini kedagi lollimaks.



Raamat

Onu Bella

«Mõned hallid varjundid»

Pegasus, 200 lk