Peeter Koppel: tulevikus on vaja teistsuguseid spetsialiste

Peeter Koppel Foto: Mihkel Maripuu

Mida aeg edasi, seda enam on minus süvenenud arusaam, et pakutav majandusharidus ning vajalik majandusharidus on kaks erinevat asja.

Kriitiline olen kolmel tasandil. Esiteks isiklikult – eks igaüks tajub koolipingist tööturule astudes vahet selle vahel, mis temalt nõutakse ning milleks ta tegelikult võimeline on. Võimelisus aga tuleneb ka neist oskustest, mida kõrgkool kaasa annab.

Teiseks on mul mõningane kokkupuude praktikantidega ning olen näinud, milline on nende ettevalmistus reaalseks eluks. Nii kurb kui see ka ei ole, tundub kohati, et reaalses töökeskkonnas tegutsemiseks ei ole kõrgkool keskkooliga võrreldes palju lisanud.

Kulmu võtab kergitama ka see, kui heast koolist suisa väga heade hinnetega noor jääb emakeeles kirjaliku eneseväljendusega hätta. Reaalainetes orienteerumisest ei tasu rääkima hakatagi – mingil hetkel on kuskil olnud murdepunkt, millest edasi on noorte võimekus reaalainetes vähenenud täiesti hirmuäratavalt. Õnneks on muidugi ka vastupidiseid näiteid.

Kolmandaks aga on kriitika tulevikku vaatav, sest et eks minagi valuta südant meie riigi tuleviku üle ning majandusharidus ja selle kvaliteet on oluline, sest mitmeski mõttes on majandusharidusega inimestel kohati vägagi suur roll. Rakenduslikud teadmised hakkavad üha enam asenduma «pehmete väärtuste» ja pseudointellektuaalse tühja sõnamulinaga.

Aga alustame majandushariduse n-ö algusest – juba siin on probleemid ilmsed. Praeguseks on küll uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega muudetud majandusõpe gümnaasiumis kohustuslikuks. Väga hea, arvestades seda, et majandusseadused on kohati oma mõjult meie igapäevaelule vaat et võrreldavad füüsikaseadustega. Samas olgem ausad – kust peaksid tulema asjatundlikud õpetajad ja adekvaatsed õppematerjalid?

Seejärel satub noor kõrgkooli ning arvabki pärast kolmeaastase bakalaureuseprogrammi omandamist, et on tööle minekuks valmis. Ei ole! Tal on baas asuda omandama reaalseks eluks vajalikke oskusi. Näiteks tööandjate nõutavat analüüsi- ja sünteesioskust.

Lisaks kõigele tundub mugav lasta end koolitada lihtsalt bürokraadiks. Ka ühiskond tervikuna näib praegu mitte väärtustavat neid, kes riske võtavad, ning kohati kostab üha valjemaid signaale, et erksamaid ja ettevõtlikumaid inimesi tuleks nende erksuse eest näiteks agressiivsemalt maksude abil karistada.

Probleem on ka selles, et majandushariduse andmise «turg» on killustunud. Ei, mul ei ole mitte midagi selle vastu, et majandusharidust antaks riigieelarvelistel kohtadel. Riiklike ülikoolide tasuline majandusharidus on aga kahtlane kahel tasandil.

Esiteks on püsikulud siiski riigi kaetud ning suur huvi lisaraha vastu tekitab olukorra, kus vastu võetakse ka potentsiaalselt muudel erialadel andekad üliõpilased – lihtsalt sellepärast, et nad on nõus maksma. Kui selline mõte eraülikooli lõpetajalt tundub kallutatud, siis palun väga – tutvuge viimase temaatilise riigikontrolli aruandega.

Andekal inimesel oleks kasulikum omandada mingi muu eriala ning seejärel õppida majandust juurde, sobitamaks oma eriala majandusruumis tegutsemise konteksti.

Valitseb ka krooniline heade õppejõudude puudus. Palgad on tasemel, mis ei soodusta õppejõuks jäämist. Loomulikult on üksikuid, kes tegelevad õpetamisega missioonitundest, kuid vorstiviilu paksus leiva peal tekitab just majandusalal keskmisest suuremaid kiusatusi. Välisõppejõud – vabandage mind taas – on tihtipeale nõrga tasemega elukunstnikud.

Siit jõuame aga ilmselt tõsiseima probleemini – nimelt on kraadiõpe kõige alus ja fookus. Miks see on probleem? Lihtsal põhjusel – bakalaureusekraadi andmine eeldab vastavalt institutsioonilt ka doktorantuuri olemasolu.

Viimane tekitab aga terve hulga eeldusi, mis bakalaureuse- või magistrikraadi omandava üliõpilase õppejõudude «abiga» rakenduslike teadmiste omandamise teelt kõrvale viib.

Niivõrd väikeses riigis on doktoriõpe iga väikse majanduskooli juures ei rohkem ega vähem kui tsirkus. Ühest korralikust (!) majandusteaduses doktoriõpet pakkuvast õppeasutusest piisaks meie väikses riigis täiesti.

Siis võib-olla ei lastaks ka (kõrg)koolist välja selliseid «majandusspetsialiste», kes on lõputöö kirjutanud kapitalismi halvast mõjust soodele, kuid ei tea, kas see deebet oli nüüd ukse või akna pool, ning hakkavad eksamil nutma, kui sajast tuleb kümme protsenti leida. Selliseid «spetsialiste» pole juba lähemas tulevikus kellelegi vaja.