Ott Pärna: riik saagu noortesõbralikuks!

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna. Foto: Peeter Langovits.

Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna muretseb, et Eesti ühiskond ja noorsugu liiguvad eri suunas. Seda tuleks muuta!

Kuuekümnendad oli revolutsiooniaeg. Seda mitte ainult muusikas, vaid ka kunstis, moes, poliitikas, tehnoloogias ja elustiilis. See oli tormiline muutuste aeg. Igatahes lahe tagasi vaadata – eriti meile, kes me siis veel ilmavalgustki polnud näinud.

Noored olid tollaste muutuste taga. Noored ja rahutud hinged. Robert Kennedy sõnul vajas see maailm noorte kvaliteeti. «Mitte noorust kui aega, vaid noorust kui mõttemalli – tahet, kujutlusvõime kvaliteeti, julguse domineerimist arguse üle ja seiklushimu pealejäämist lihtsa äraolemise vastu,» ütles JFK noorem vend toona oma kuldsed sõnad.

Sedasama vajab hädasti ka praegune Eesti. Vanade dinosaurustena (selle teksti autor on 34 aastat «vana») võime teha paljut, kuid noored on need, kes Eesti uueks muudavad. Kiida noorust ja see õitseb, ütleb iiri vanasõna. Kaasa noorust ja vabariik õitseb, võiks olla Eesti vanasõna.

Iga asi ja ettevõtmine, mis pole noorte algatatud või millega noored algusest saadik kaasa ei lähe, võib manduma jääda. Vähemasti ei vii meie ühiskonda edasi ega panusta sellesse, mida president Meri nimetas kümnendi eest Eesti elujõuks.

Ma ei räägi siin pelgalt nooruse uljusest. Oluline on tasakaal elukogemuse, maailmateadmiste ja noorusliku pealehakkamise vahel. Noorteühendustes, näiteks JCIs (rahvusvaheline noortekoda – toim), mille Tallinna üksust ma mõne aasta eest vedasin, nimetatakse seda mentorluseks – üksteist toetavaks usaldussuhteks vana tegija ja noore tulija vahel.

Muuseas, Singapuris on isegi valitsusel mentor, rääkimata uute ühiskonnaliidrite põlvkonnast. Usun, et meilgi tasuks laiemalt seda meistri-selli nüüdisaegsemat vormi kasutada!

Seda lugu kirjutan seepärast, et tunnen muret. Tunnen muret seepärast, et meie ühiskond ja noorsugu liiguvad eri suunas. Need on nagu kaks haruteel olevat, kuid eri suunda liikuvat rongi.

Mida kaugemale need jaamast jõuavad, seda väiksema tõenäosusega tulevikus kohtuvad. Lugu täpselt nagu tänavuse suure lumega – mida kõrgem on hang, seda kauem see sulab. Kuid erinevalt ühiskonnast on looduses kevad ette garanteeritud!

Ma räägin teile ühe loo Marilist. Marili on Hollandis õppinud tragi Eesti majandustudeng, kes tuli meile Arengufondi praktikale ning kellega ma ükspäev elust-olust juttu vestsin. Tema sõnul on noorele Eesti riik valmis – tuled koolikonveierilt maha ja astud riiki, kus kõik tundub paigas. Samas liiga igav ja üksluine ning ka oma kohta on raske leida.

Marili sõnul on Eesti uute mõtete suhtes ülivaenulik. Inimeste ainuke eesmärk, mida meedia võimendab, tundub olevat üksteisele ära teha – ainult õiendada ja sõnu teha. Kogu aeg vaadatakse teisi. See paneb noorele barjääri ette ja ei julgeta otsust vastu võtta.

Siin tulebki mängu julgus. Kunagised suurettevõtjad hüppasid üheksakümnendatel tundmatus kohas vette. Nüüd pole paljudel julgust ja paljusid ei huvita. Nähakse ennast väljaspool Eestit.

Sportlased lähevad paremate treenerite pärast USAsse õppima, uudishimulikud Austraaliasse rändama jne. Mis iseenesest on tore. Enamik noori tahab ja peabki korra pikemalt välismaal käima. «Häda algab siit, et vanematest põlvedest ei oota meid keegi tagasi,» sõnab Marili.

Samaaegselt domineerib noorte seas pigem materiaalne huvi, kui soov olla ühiskonna täiemahuline liige. Kõik küsivad: mis ühiskond mulle selle eest annab? Loodetakse sellele, et ma töötan ennast ise üles ja jõuan ise sinna. Aga kuhu? «Eestis on selleks teiste poolt tunnustatud saatus – väljendub uues autos ja majas. Elataks nagu filmis,» lisab Marili.

Skandinaavias ja Euroopas võib rohkem tunnetada ühiskondlikku fookust. Hollandis on inimesi palju ja kõik on kõvad mehed. Aga nad ei näita seda välja – iga hinna eest ei pea püünele pürgima, mida Eestis pigem tehakse.

Hollandil on väärikas ajalugu ja nad on väga eneseteadlik rahvas.

Samas aktsepteeritakse uusi mõtteid. Kõik käivad selg sirgu ja teevad hästi oma asja. Eestlased teevad ise vähe, aga võtavad kõvasti sõna. Aga hea kodanik ei taheta ilmtingimata olla.

Eesti ühiskonnas on dogmad, mis süstivad noortesse komplekse ja argust. Pead teiste moodi olema, sarnaselt mõtlema, et sind ei kotitaks. Pead hoidma häid suhteid. Kui sabale astud, võib su oma tulevik olla löögi all. Vähesed, nagu Marju Lauristin, ütlevad otse – neil pole midagi kaotada. Seetõttu on paljudel maailma minevatel Eesti noortel alaväärsuskompleks.

Nad tunnevad end väheolulisena ja on seepärast tagasihoidlikud. Versus ameeriklane, kes pole peale oma maa muud näinud, kuid on ei tea kui kõva mees. Seega, oma noori tuleb julgustada. See on kultuuri ja väärushinnangute küsimus, mis tuleb läbi kogemuse ja kodu(-ühiskonna) toe.

Marili sõprusringkond ei ole poliitiline. Ometi on selle kõnekäändu tulnud jutt, et ärme räägi poliitikast, see on nii räpane. Kui nähakse, et väga palju asju tehakse räpaselt, nn JOKK ilma MOKKita, kasvatab see samasugust mentaliteeti ka noortes. Just viimasel ajal, otse ja avalikult tehtud vääritud teod võrduvad näkkusülitamisena.

Ometi lähevad paljud noored siiski poliitikasse. Ennekõike viielised, ja juba üliõpilasesindused on poliitilised. Sellega võiks aga oodata. Käia väljas õppimas, saada aru, kuidas maailm toimib, kujundada enesele professionaalne karjäär ja midagi päriselus ära teha. Alles siis võib minna poliitikasse, kui on ka midagi anda.

Lõpetuseks ütleb Marili, et noored ei tea, kuhu see riik läheb. Nad küsivad, miks mina pean ennast siin raiskama? Miks on ühiskonnas klaasist lagi, millest edasi kasvada ei saa? Sellist küsimust küsivad inimesed, kellele Eesti tegelikult korda läheb.

Liiga pajud torisevad selle riigiga, ütleb Sven Grünberg. Väga õigesti ütleb, aga peame meeles, et torisemise õigust nimetatakse sõnavabaduseks, demokraatia nurgakiviks. Kuid põhiseadus käsib meil oma riiki lisaks ka kindlustada ja arendada.

Meie Arengufondis plaanime näiteks Eesti uue kümnendi kasvuvisiooni koostamisse kaasata teiste seas vahetumalt vähemalt sada praegu säravat noort – meie tuleviku mõtteliidrit, ühiskonnategelast, ärimeest ja poliitikut. Et üheskoos suuri sihte seada. Mida teed sina?