Uue aastatuhande esimene kümnend lõppes Suure Depressiooni järgse sügavaima majanduskriisiga, sundides paljusid küsima, kas senine majanduskorraldus ja ka majandusteadus on jätkusuutlik, kirjutab majandusteadlane Andres Arrak.
Andres Arrak: quo vadis, kriisijärgne majandusteadus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriitilisemalt meelestatud kuulutasid liberaalse majanduskorralduse või siis vähemalt neoliberaalse , ameerikaliku majanduskorralduse lõppu.
Olukord läks lausa nii hullluks, et vaatamata vabaturu-retoorika säilitamisele, otsustasid enamiku arenenud riikide valitsused hakata maksumaksja raha eest turu puudujääke korvama. G20 eelarvestiimulite pakett 2009. aastaks moodustas kokku kaks protsenti nende riikide sisemajanduse kogutoodangust, ulatudes 0,6 protsendist Indias ja Brasiilias kuni 4,1 protsendini Venemaal.
Vaevalt et vabal maal vabade kodanike langetatud vabadele (majandus)otsustele on mõistlikku alternatiivi pakkuda. Küll aga peab midagi olema valesti läinud majandusteoorias ja vastavas majandushariduses, mis annab juhiseid nende otsuste langetamiseks.
Neoklassikaline majandusteooria teatavasti postuleerib piiratud ressursside tingimustes erinevate majandussubjektide ratsionaalsete valikute abil kasulikkuse maksimeerimist ning seda täieliku ja tõese informatsiooni olemasolu tingimustes.
Sajandi jooksul (alates Alan Marshalli «Majanduse printsiipidest») on inimkonda haritud teadmises, et rohkem on alati parem. Tarbijad maksimeerivad kasulikkust asjadest, mida nad tarbivad.
Ettevõtted maksimeerivad üheselt kasumit. Valitsused maksimeerivat ühiskonna sotsiaalset heaolu, ükskõik mida see ka tähendab. Cobbi-Douglase funktsiooni najal on kõigi maade üliõpilased aastakümneid lahendanud optimeerimis- ehk maksimeerimisülesannet.
Kusjuures marginalistid (Jevons, Menger, Walras) keerasid vindi viimase peale – kasu tuleb välja pigistada ka viimasest ühikust.
Ahnus, soov kõik rohkem saada/tarbida on selles kontekstis põhiline maailma edasiviiv jõud. Turundus kui teadusharu, aga tänapäeval eelkõige kui triljoniline majandusharu, surub meile peale absoluutselt ebavajalikke asju (kolme eri pikkusega juuksed vajavad erinevaid hooldusvahendeid). Kõiki neid reklaamikampaaniaid ära jättes oleks õnnestunud säästa miljoneid hektareid Brasiilia vihmametsi.
Kusjuures paradoksaalsel moel on umbes seitsmendik planeedi rahvastikust saanud tarbimispidu pidada vaid põhjusel, et suurimad rahvad polnud kasulikkuse ja kasumi maksimeerimisest kuulnudki. 1700. aastal andsid Hiina ja India 47 protsenti maailma majandustoodangust (Euroopa neli suurt 16 protsenti).
Kuna kaubavahetuse osakaal toona oli väga väike, siis umbes sama suur sai olla ka tarbimise osa. 1973. aastaks ehk siis ligi 300 aastat hiljem oli Hiina ja India osa kahanenud alla kaheksa protsendi (Euroopa nelik vastavalt 18 protsenti), 2009. aastaks aga tõusnud juba 18 protsendi peale.
Ei vaja suurt mõttepingutust ette kujutada, milline näinuks maailma välja siis, kui mingi saatuse vingerpussi tõttu oleksid asiaadid maksimeerinud kasulikkust kõik viimased 300 aastat.
Asi on veelgi hullem. Kasulikkuse maksimeerimise üheks käepäraseks teeks on rikkad riigid (ja riigid, kellel on rikkaks saamisega väga kiire) leidnud olevat sündimuse kahanemise. Hongkongis sünnitab keskmine viljakas eas naine ühe lapse, Leedus ja Jaapanis 1,22, Lätis 1,29 ja Eestis 1,42 last (ÜRO andmed perioodi 2005–2010 kohta). Samal ajal on Nigeris, Guinea-Bissaus ja Afganistanis vastav näitaja üle seitsme.
Lapsed vahetatakse silmagi pilgutamata tarbimise vastu. Iga sündimata laps võimaldab maksimeerida automootori töömahtu, turismireiside arvu ja lameteleka diagonaali elutoas.
Sellise poliitika tagajärjed on hukatuslikud kogu tarbimisühiskonnale. Kuigi Lääne-Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide elanikkond ei kahane ega vanane maailma kõige kiiremas tempos, on just nende riikide vanureid ja varast pensionile jäämist soosiv majandusmudel tänapäeval eriti löögi all.
Soovimatus pankrotti tunnistada on hiljuti Kreeka tänavatele toonud kümneid tuhanded vihaseid kodanikke. Löögi all pole mitte eurointegratsioon, vaid kogu neoklassikaline ja keynesistlik mõtlemismall üldse.
Keskmise eestimaalase peaks eriti kurvaks tegema asjaolu, et me jäime tarbimispeole hiljaks. Vaevalt paar inimpõlve kestnud tarbimispidu on pöördumatult läbi ja sellel baseeruvad sotsiaalsed heaolusüsteemid end ammendanud.
Praegune finantskriis ei ole millegi muu kui inimliku ahnuse tagajärg. Kahjuks tuleb tunnistada, et tänapäevane majandusteadus pole olnud suuteline kriise ei ära hoidma (kas seda muidugi vajagi oleks?) ega neid ennustama. Ja seda hoolimata üha keerukamatest ökonomeetrilistest mudelitest.
Maailmas tuhandete kaupa kaitstavad doktoritööd sisaldavad üha rohkem mudeleid ja üha vähem sõnumit. Majandusteadus nautleb integraalide ja logaritmide keskkonnas. Selle asemel et õpetada majandust matemaatilist aparatuuri kasutades, õpetatakse matemaatikat, kasutades näiteid majandusest.
Iga mudel, nii keeruline kui ta ka ei ole, saab olla ikkagi vaid tegelikkuse lihtsustus. Ükski mudel ei suuda siiani kopeerida kogu tegelikkust.
Kliimamudelitega toimuv näitab, kuidas mudelid hakkavad elama omaenda sõltumatut elu. Maailma ülikoolide majandusteaduskondade ülesanne on õpetada majanduses hakkama saama ja edukas olema.
Selge on, et fundamentaaluuringud majanduslike protsesside lahtimõtestamiseks ja tundmaõppimiseks ei saa toimida ilma vastava doktorantuuri ja professuurita. Ent viimaste arengute valguses tuleb kahtluse alla seada kogu süsteemi võime viia teadmine süvaprotsessidest majanduslike subjektideni.
Ühinen professor Jüri Sepa hinnanguga, et nii nagu matemaatikat, tuleb ka majandusteadust käsitleda eelkõige meetodina, mis aitab lahendada konkreetseid juhtumis- ja käitumissituatsioone. Juhul kui meil õnnestub mudelite abil mingi olukord adekvaatselt ära kirjeldada, jääb ikkagi küsimus, kuidas viia see teadmine konkreetse majandussubjektini.
Seda enam, et asümmeetrilise informatsiooni keskkonnas on viimasel ratsionaalseid valikuid teha üha raskem.
Viimane globaalne finantskriis kinnitab seda ilmekalt. Maksimeerimisülesande lahendamine viis mullini nii Ameerika kinnisvaraturul kui Islandi panganduses. Praegust finantskriisi valmistasid ette Mehhiko tequila-kriis (1994), Kagu-Aasia finantskriis (1997–1998) ja Argentina kriis (2001).
Kahjuks tuleb tunnistada, et näiteks Aasia kriisi tõlgendamisel jäi majandusteadus hätta. Vaatamata lugematule arvule kirjutatud teadusartiklitele pole siiamaani suudetud adekvaatselt kirjeldada, mis seal siis tegelikult juhtus ja miks juhtus.
Kui Wall Streeti investorid lähtuvad käitumisprintsiibist «investeeri, kui teised investeerivad, ja ära investeeri, kui teised seda ei tee», siis võiks põhjendatult küsida, kus siin see (majandus)teadus on.
Käesoleva kinnisvara-, finants- ja majanduskriisi lahtimõtestamine seisab ilmselt veel ees. Ent üks asi tundub kindel olevat: vanade meetoditega me seda ei suuda. Liberaalse ehk vaba turukorralduse asendamine ettevõtete ja pankade riigistamisega ei ole kindlasti väljapääs.
Kas või sellepärast, et meil puudub igasugune alus eeldada, et valitsus(ametnik)e peades asuvad mudelid on tõesemad kui kõrgestipalgatud pangaspetsialistide peades olevad. Kas või juba sellepärast, et arusaamine, mis siis tegelikult toimus, tekib alles teatud ajalise nihkega. Kui üldse tekib.
Majandusteadus vajab kahtlemata ümberkirjutamist. Mil viisil, pole praegu selge. Aga arutelu võimalike arengusuundade üle jätkub täna Tartu Ülikooli aulas, kus tähistatakse 20 aasta möödumist turumajanduse õpetamise algusest Eestis.
Konverents
Täna kell 11 peab Tartu Ülikooli majandusteaduskond ülikooli aulas vilistlaskonverentsi «Kas majandusteadus on elust eemaldunud ehk Mida oleks vaja tänastele majandustudengitele õpetada?»
• Konverentsi juhatab sisse Euroopa Komisjoni asepresident ja transpordivolinik Siim Kallas ettekandega majandushariduse probleemidest.
• Kaasettekandega majandusteaduse võimalustest enne ja pärast kriisi esineb Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor Andres Arrak.
• Ettekannetele järgnevat diskussiooni juhib Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets, selles osalevad ka Andres Arrak, professor Jüri Sepp ning Tallinna Tehnikaülikooli majandusprofessorid Rainer Kattel ja Alari Purju.
• Tartu Ülikooli majandusteaduskonna vilistlaskonverents on pühendatud 20 aasta möödumisele esimesest turumajandusteooria loengusarjast Tartus.
• Rühm toonase Tartu Riikliku Ülikooli poliitilise ökonoomia kateedri noori õppejõude ja aspirante, sealhulgas Arrak ja Eamets, alustas ülikooli peahoones õhtusel tunniplaanivälisel ajal uue teadusmaailma tutvustamist. Huvilisi jätkus. «Meile teadaolevalt oli see turumajanduse teooria süsteemse eestikeelse õpetuse algus ka terves Eestis,» ütles professor Eamets. Need loengud said ka valdkonna esimeste eestikeelsete kõrgkooliõpikute aluseks.