Juhtumid, kus arstil tuleb oma tegevusest kohtupingis aru anda, on Eestis üsna harvad. Meediku süüdimõistmine on veel harvem.
Juhtkiri: tervishoiu nõrgim lüli on patsient
4. märts 2010, 12:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arstide ettevalmistus ei anna enamasti põhjustki nende kvalifikatsioonis ja tegevuses kahelda, ent äärmiselt kahetsusväärne on ka olukord, kus kahtlustes patsient leiab end seaduserägastikus siplemas ja tõenditepuuduses vaevlemas.
Mitme juhtumi valguses jääb praegu vägisi mulje, et patsient on Eesti tervishoiusüsteemis jäänud kahjuks üsna kaitseta.
Muidugi on olemas institutsioonid, kuhu patsient saab pöörduda, kui ta arsti tegevusega rahul pole: kui haigla selgitused pole piisavad, siis on veel võimalik pöörduda arstiabikvaliteedi ekspertkomisjoni ning muidugi kohtu poole.
Paraku, kui enamiku muude teenuste puhul, millega inimene iga päev kokku puutub, ei pea olema spetsialist, et nende kvaliteeti hinnata, siis tervishoiuteenuse hindamisel jääb inimese oma teadmistest napiks. Vähe sellest, sageli patsient isegi ei tea, millised on tema õigused ja kuidas neid kaitsta tuleks.
Patsiendi õigusi ja kaitset eraldi käsitlev seaduseelnõu oli küll aastaid tagasi riigikogu menetluses, kuid see jäi vastu võtmata. Elu näitab, et mõnest reast võlaõigusseaduses patsiendi kaitseks siiski ei piisa.
Patsientide esindusühingu hinnangul raskendab patsiendi õiguste kaitsmist ka see, et ravis tehtud vigade kohta tõendeid koguda on väga keeruline – ravidokumendid koostavad arstid ega tõtta neid välja andma, kui on teada, et võivad seepeale end kohtupingist leida. Lahendust loodetakse oodatavast digitaalsest terviseloost, millega patsiendil tekib vaba ligipääs oma terviseandmetele.
Kuid ainult kaebamise hõlbustamine ei saa olla lahendus. Ka patsientide esindusühing ise peaks muutuma praegusest tunduvalt aktiivsemaks.
Lisaks nõuannete jagamisele konkreetsete juhtumite kohta tuleks neil senisest palju rohkem rääkida patsientide õigustest, samuti peaksid nad töötama tugevama survegrupina sotsiaalministeeriumile ja riigikogule, pakkudes välja lahendusi ja püüdes teha koostööd arstide ja haiglatega.
Sest vaevalt et ka arstidele ja haiglatele meeldib kuulata ebamääraseid süüdistusi «ringkaitses» ja jälgida, kuidas üksikud juhtumid trambivad kogu valdkonna usaldusväärsusel, ilma et midagi oleks võimalik ette võtta.
Patsient on aga tervishoius paratamatult nõrgem pool ning olgu arstiabi kui tahes heal tasemel, ei saa süsteem toimida ilma usalduseta. Usaldus tuleb aga vaid koos kindlustundega.