Neeme Korv

FOTO: Peeter Langovits

Hiljuti ühes Tallinna kaubanduskeskuses esinduslikust jahinduskauplusest möödudes tõmbas tähelepanu hiiglaslik vedelkristallekraan, millel tutvustati kaupluses müüdavat varustust.

Ekraan polnud mõeldud ainult poe külastajatele, vaid paigutatud nimelt nii, et see köidaks ka teisi keskuses viibijaid.



Reklaamvideo promos tõenäoliselt väga head relva veel parema optilise sihikuga. Võib-olla ka moodsat jahiriietust, aga see polegi praegusel juhul oluline.



Kaadrid kahest õnnelikust jahimehest vaheldusid metsapildiga, kus koer ajas põtra laskeulatusse. Järgnes täistabamus, põdra visklemine surmaagoonias ja jälle jahimeeste naerusuised näod. Selline väike tore lugu siis. Väärt püss!



Tuleb mainida, et ma ei ole kindlasti selline inimene, kes liha ei söö, verd nähes minestab, kala puhastada ei oska või hiirelõksu üles panna ei suuda.



Mul on lähisugulaste seas olnud jahimehi, suure osa lapsepõlvest maal veetnuna tean üsna hästi, milliseid protseduure tähendab näiteks kodune seatapp.



Teisest küljest olen alati lugu pidanud teatud headest tavadest ja humaansusest, mis pole oma tööd või hobi austavatele jahi- ja kalameestele sugugi võõras. Ja mida enamasti rõhutatakse.



Meenub, et näiteks Vladislav Koržets on oma raamatuis rääkinud, kuidas paati tõmmatud kala tuleb nuiaga vaigistada.



Need on tegelikult kaunikesti filosoofilised küsimused, kuid stressi vältimisel ja piinade vähendamisel on, muide, ka kulinaarne külg. Võtke või kanamunad ja proovige – vabalt peetud kanade munad on maitsvamad kui puurilindude omad.



Nii nagu pole eetiline looma piinamine, pole seda ka piinade eksponeerimine. Ma ei taha teha sääsest elevanti, aga selle video niisugune väljapanek avalikus ruumis ületab teatud piire.



Üks asi on lapsele National Geographicu dokumentaal­filmi vaadates selgitada, miks gepard gaselli maha murrab, hoopis teine asi on hakata kaubanduskeskuses paika panema põdrajahi aluseid.



Kahtlen sügavalt, kas loomaõiguslased saavutavad midagi tänaval kasukat kandvate inimeste peale karjudes või mõnel äärmuslikul juhul ka kaupluse akent sisse lüües. Äramärkimise kaitsepolitsei aastaraamatus, seda ehk küll.



Kuid samas arvan ma, peaks mul olema õigus poodi piima-leiva järele minnes mitte vaadata üsna detailset jahilugu. Demokraatlikes õigusriikides on üldiselt põhimõte piirata teatud sisuga reklaamide levikut, nähes neile ette vastava aja ja koha. Põhjendust, et keegi ju ei käsi neid vaadata, ei peeta pädevaks.



Ma ei kutsu selle artikliga üles midagi ära keelama. Aga arutluskoht on mu meelest siiski täiesti olemas.