Maakonnamuuseumide külastatavus ja eelarve 2008. aastal.

FOTO: Graafika: Margit Randmäe

Marju Reismaa kirjutab, et riigikontroll tõdes vajadust maakonnamuuseume reformida juba 2005. aas­­tal tehtud auditis. Muuseumi­juhid ise aga ei suuda seda ikka veel mõista.

Kuna enamiku inimeste jaoks ei ütle «maakonnamuuseum» tõenäoliselt mitte just väga palju, siis oleks alustuseks tarvilik ära märkida, milliste muuseumide ümberkorraldamist alates 1. juunist 2010 kultuuriministeerium kavandab.

Need on Dr. Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseum, Harjumaa muuseum, Hiiumaa muuseum, Iisaku muuseum, Järvamaa muuseum, Läänemaa muuseum, Mahtra talurahvamuuseum, Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseum, Põlva talurahvamuuseum, Pärnu muuseum, Rannarootsi muuseum, Saaremaa muuseum, Tartumaa muuseum, Valga muuseum ja Viljandi muuseum.

Oluline on mõista, et need muuseumid ei ole maavalitsuste või kohalike omavalitsuste muuseumid, vaid riigile kuuluvad asutused. Nende tegevuse ümberkorraldamist reguleerib valitsuse määrus, mis muide ei näe ette, et toimingule peaks omapoolse kooskõlastuse andma ümberkorraldatav asutus ise. Selline nõue oleks absurdne!

Seetõttu tundub kummaline, kui osa maavanemaid põhjendab praegust oma mittenõustumist sellega, et «asi tahetakse läbi viia muuseumide tahte vastu». See on seda kurioossem, et maavalitsused, kes ise hiljaaegu likvideerisid oma struktuuris kultuuriosakonnad, heidavad nüüd ministeeriumile ette kohaliku identiteedi ärakaotamist.

Üldist muudatuste vajadust on kõik osapooled tegelikult juba ammu tunnistanud. 2006. aastal, kui maakonnamuuseumid olid maavalitsuste hallata, võttis muutuste vajalikkuse jõuliselt üles siseministeerium. Hetkel käib veider vägikaikavedu, kus riigiasutused võitlevad oma «iseseisvuse» eest ning ei ole nõus ministeeriumi kui riigi esindaja sooviga teha muutusi, mis tuleks kasuks muuseumidele enestele, aga ennekõike külastajatele.

Avalikkusele on seejuures loodud mulje – viimasel ajal eriti järjekindlalt –, et kõik on vastu, kuigi tegelikult ei ole olukord sugugi nii mustvalge. On muuseume, kes ei soovi sisuarutelus osaleda, sest kaasa lüües ja ettepanekuid tehes võivad teised neid n-ö reeturiks tembeldada. On muuseume, kes soovivad lihtsalt teha oma igapäevast tööd ja mitte osaleda kihutustöös oma tööandja vastu. Positiivsed kooskõlastuskirjad koos asjalike ettepanekutega on praeguse seisuga saabunud kaheksalt kohalikult omavalitsuselt ja maavalitsuselt.

Tolmu keerutatakse aga üles protseduuriliste küsimustega (etteheide «kiirustamise» kohta on kasutusel juba ligi kuus kuud) ning demagoogiliselt võimendatud ohtudega.

Neist üks ilmekamaid on väide, just nagu koondataks kõigi endiste maakonnamuuseumide kogud (s.t ligi 900 000 museaali!) ühte hoidlasse. On täiesti arusaamatu, millel taoline «ennustus» põhineb, sest kultuuriministeerium ei ole kunagi midagi sellist endale eesmärgiks seadnud. Ja kuhu ning milleks peaks need kogud kokku viidama?

Kui riigikontrolli 2005. aasta audit «Muuseumivarade arvestus, säilimine ja kasutamine» heitis ette, et suur osa muuseumide põhikogude museaale tolmub igavesti hoidlates – need ei jõua näitustele, neist ei teata ja neid ei uurita –, siis on ebaloogiline eeldada, et riik algataks tegevusi, mis nimetatud olukorda veelgi süvendaks.

Teine «paanikanupp» puudutab muuseumide omatulusid. Kuigi põhimääruse eelnõu jätab omatulud kindlas kõneviisis muuseumile, kes need teenis, kardavad muuseumid neist ikkagi ilma jääda.
Aga millisest summast me üldse räägime? Vaid kaks muuseumi teenivad praegu omatulusid sellises mahus, mille puhul saaks üldse, kas või hüpoteetiliseltki omatulude ümberjagamisele mõelda. Ning muuseumide puhul ei ole ju jutt kasumist, vaid käibest. Ehk teiste sõnadega: muuseum, kes teenib, peab arusaadavalt selleks ka kulutusi tegema.

Kolmas «oht» olevat see, et ühendmuuseum muutvat kõik liitunud muuseumid ühesuguseks. Tundub, et segamini on aetud mõisted «ühtne» ning «ühesugune». See, et riik soovib tagada muuseumide ülesannete täitmist võrdselt kõrgel tasemel igas maakonnas, ei tähenda muuseumide ekspositsioonide ja teiste väljundite sisuliselt sarnaseks muutmist.

Tegelik eesmärk on vastupidine. Ühiselt saab panna rõhku erisuste otsimisele ja esiletoomisele. Ühendmuuseum hakkab kandma ühiseid väärtusi (kvaliteet, kättesaadavus, koostöö jmt), kuid sisuline mitmekesisus säilib kohapealsete struktuuriüksuste kaudu, milleks ongi maakonnamuuseumid. Säilib igaühe identiteet ja praegune nimi.

Muuseumijuhtide väljapakutud ideel luua eraldiseisvana kompetentsuskeskus on jumet, kuid see toimiks hästi vaid juhul, kui me ei oleks sellises majanduslikus olukorras nagu praegu ning kui keskusel oleksid partneriteks muuseumid, mille esmane eesmärk poleks ellujäämine (nagu see paraku praegu mõne maakonnamuuseumi puhul kahetsusväärselt on). Kuna säärane kompetentsuskeskus ei saaks osaleda teiste riigiasutuste juhtimises, siis reaalsuses tähendaks see koostööd põhimõttel «küsin nõu, siis kui tahan» ning «võtan nõu kuulda, siis kui tahan». See ei tekitaks olulist kvaliteedihüpet maakonnamuuseumide tegevuses.

On ka küsitud, kas seda «hüpet» on üldse vaja. Et on ju näiteks spordis esimese ja teise liiga tegijad ning kuskil tagapool kolmanda ja neljanda liiga omad. Et las need maakonnamuuseumid toimetavad igaüks vaikselt omaette. Minu arvates on selline suhtumine vastutustundetu ning sellisel juhul võiks muuseumid muuta suletud hoidlateks, mille niiskuse- ja temperatuuritaset jälgib arvutisüsteem. Vabanenud eelarve võiks suunata näiteks päästeametile.

Mitmed maakonnamuuseumid on kahjuks liiga hüpnotiseeritud kogumise võludest ning väidavad, et nende esmane kohustus on kogud ja mitte külastajaid vastu võtta. Erakollektsionäär võib seda endale lubada, kuid mitte riiklik muuseum, kes peab aru andma maksumaksja raha otstarbekast kasutamisest. Siinkohal võiks tõsiselt mõelda, kes oleks nõus sellega, et 29,5 miljonit krooni riigi raha (see on muuseumide 2010. aasta eelarve kogumaht ilma investeeringuteta) kasutatakse enamjaolt «omaette vaikselt toimetamiseks».

Tänapäeva muuseumilt oodatakse midagi enamat kui lihtsalt enda (oma kogude) olemasolu säilitamist. Muuseumid peavad olema inimeste tänases elukeskkonnas olulised vaimsed keskused. Nad peavad «olema elusad» ja minema korda nii inimestele kui ühiskonnale tervikuna. Ma ei taha sugugi öelda, et kõigi maakonnamuuseumide praegune tegevus on halb, aga küsimus on selles, kui palju inimesi sellest osa saab ning kui tõhus ja mõjukas muuseumi tegevus on.

Juba eespool nimetatud riigikontrolli auditis juhiti 2005. aastal kultuuriministeeriumi tähelepanu muuseumide ohtlikule kapseldumisele. Auditijuht Külli Nõmm kirjutas toona ajalehes Sirp, et oleks aeg «loobuda arusaamast, et muuseum on nagu asi iseeneses», ning esitas retoorilise küsimuse, millal võiks riigikontroll, «pelgamata lõputuid ideoloogilisi vaidlusi, oma lääne kolleegide eeskujul auditeerida ka Eesti muuseumide aktiivsust kultuuripärandi ja ajaloo tutvustamisel ning omatulu kogumisel?»

Praegu, kui ministeerium soovib astuda samme olukorra parandamiseks, öeldakse, et äkki mõtleks veel, äkki arutaks veel, äkki ootaks veel… Enamikus maakonnamuuseumides on külastajate arv piinlikult väike ning vaid kolm muuseumi 15st suudavad teenida omatulu rohkem kui kümme protsenti eelarvest. Paratamatult tekib küsimus: mida või keda me ootame Eesti riigi elu korraldama?

Eriti küüniliselt mõjub selles valguses ühe maavanema põhjendus vastuolemisele: «ei ole mõistlikult arusaadav, et praegused maakonnamuuseumid on end täiesti ammendanud». Kas siis tõesti peaksime ootama, kuni nad end «täiesti ammendavad»?

Viimasel ajal on käibele tulnud lause, et Eesti väljub kriisist tugevamana, kui ta sinna sisenes. Et see väide ka maakonnamuuseumide puhul paika peaks, on riigil vaja kohe midagi ette võtta.
Muuseumid on küll konservatiivsed asutused, kuid tänapäev ega tulevik ei võimalda lõputult kinni hoida üksnes minevikus toimunud positiivsetest asjadest. Väide, et «kogu aeg on ju nii tehtud», ei ole argument, vaid ettekääne, et mitte lahkuda mugavustsoonist.

21. sajand on juba astunud oma teise kümnendisse. Muuseumireformi üks põhieesmärke on tuua nüüd ka maakonnamuuseumid üle uue sajandi läve. Külastajale ebahuvitav või suletud muuseum, kellele riigieelarvest eraldatud vahendid kuluvad vaid töötasu maksmiseks ja kommunaalkulude katteks, ei ole kohaliku identiteedi kandja, hoidja ega edendaja.

Autor on kultuuriministeeriumi muuseuminõunik ja ei kuulu ühtegi erakonda.