Küllike Rooväli.

FOTO: Peeter Langovits.

Kui ma just parasjagu peegli ees ei seisa, siis on mul tunne, et olen jube kõhna. Ma ütleks koguni, et paras kilu. Silguniisk. No ei tule nagu väga meeldegi, kui palju on neid rõivaid, mis kõik juba tükk aega selga ei mahu. Ja kas ongi siis üldse tarvis peegli ette tuju rikkuma minna? Parem vaataks hoopis telekat, mitte peeglit.



Kui Evelin Ilvesest sai presidendiproua, ei kulunud kaua aega, kuni tema peegeldus muutuma hakkas. Toekast punapõsisest taluperenaisest sai üsna ruttu sitke rahvasportlase etalon. Aga oh imet küll – lisaks paljude sookaaslaste sõnatule imetlusele oli kuulda ka kerget irooniat. See muidugi mõista käimalükatud uisupaari ei pidurdanud. Maratoni start oli antud.



Presidendiproua asus tegutsema nagu vanajumal, kes algul lõi maa ja taeva, siis aga puhkas hetke ning astus vastu juba uutele väljakutsetele. Nüüd võime tõdeda, et õnnetu Kalevi kommi paljastamine oli vaid üks väike etüüd selles imetegude jadas. Ilvese-proua mullused lubadused, et presidendi vastuvõtu kajastus saab ringi muudetud, saidki teoks. Halastamatust peeglist ehk rahvusringhäälingu telepildist tehti sombune järveke, mille kaldal mõnusalt askeldada võis. Sest mine sa tea neid külalisi, mis nad omale selga topivad või kelle käevangus kohale voorivad. Kõiki ei saa ju panna proua käsu järgi alla võtma või õige rätsepa juurde minema. Sellisel puhul on parem ikka, kui peegel on keldrisse lohistatud, vanade kardinate alla peidetud ja parasjagu tolmune kah veel.



Hüplev, neurootiline pilt üksikutest silmadest, kõrvadest ja õlgadest seljaga seisva presidendipaari taustal oli riigitelevisioonilt tõsine sooritus. Ja kindlasti ka teine võimalikult kaugele paigutatud kaamera, mille pildi lähemale suumimise võimalus oli ilmselt teledirektor Margus Allikmaa enese allkirja ja templiga kodumaa sünnipäevaõhtuks kinni pitseeritud.



Nii juhtuski, et profid tegid tõsimeeli teleülekannet, meelega mitte kasutades televisiooni tehnilisi ja režiilisi võimalusi. Ehk siis proffide kätega lasti vastu taevast hulk riigi raha ning korraldati äärmiselt ebaprofessionaalne sooritus. Ei juhtunud küll nägema, aga loodan, et ainsale kätlemist jäädvustanud fotograafile Toomas Volmerile anti samuti kätte kõige lihtsam seebikarbi tüüpi pildiplõksija.



Klaari pinnaga peegliga ehk siis ETVga oligi käskijannal kõige kergem arveid õiendada. Palju raskem on sabast kinni saada mõnel kõverpeeglil. Nii tuli pidu korraldaval presidendi kantseleil siiski leppida tõsiasjaga, et just nimelt tänu mullustele ähvardustele ja neile järgnenud peegeldustele tuleb meedia uksest siiski sisse lubada. Ja seal nad olidki. Kõik, kes tulla soovisid – kõik need peeglikillud, mis meie igapäevaelul just sellisena paista lasevad, nagu see kummatigi välja näeb.



Ja tundub, et seekord oli pisemgi peeglitükk end enne pidu korralikult puhtaks pesnud ning läikima löönud. Vähe sellest, ka kõverpeeglid üritasid enesest parimat anda.



Nii sündisid uued uudised uutest kleitidest ja uutest paaridest. Ka vastuvõtul kätlejate ositi mitte näitamine sai uudiste ajendiks – kes pidi oma peost osavõttu tuttavatele hiljem tõendama, kes aga seletama, miks ta üleüldse kohale ei ilmunud. Nalja nabani, nagu ütleks kolleeg Mart Juur.



Enne Evelin Ilvese tiimi pingutusi polnud keegi suutnud surmigavat kätlemisesaba põnevaks ajaviiteks muuta. Ei olnud sellist põnevust ei vana hea Lennarti ajal ega ka Arnoldi pidudel. Teleobjektiivid kompisid küll kõiki kätlejaid nii lähedalt, nagu jaksasid, aga sellist põnevust nagu tänavu ei suutnud peale Ilvese keegi üles kruttida. Ja julgelt sai presidendiproua end tõesti tunda. Isegi kui avalik-õiguslik kanal jäigi pisut kaugeks, oli piisavalt avalik proua enese dekoltee.



Loodetavasti on peoperenaine nüüd rahul. Loodusseaduste ja füüsikaga on selleks korraks ühel pool. Õige peegeldus on edastatud, võib asuda uute väljakutsete juurde.