Valdo Randpere

FOTO: Raigo Pajula

Linnavolinik Valdo Randpere (Reformierakond) soovitab ülejäänud Eestil suhtuda Tallinnas rakendatud majanduspoliitikasse kui seagrippi.

Olen olnud sada päeva Tallinna linnavolikogu liige ja üha enam olen selle ajaga jõudnud arusaamisele, et Tallinnal läheb halvasti. Linna majandus on nii hullus seisus, et mina kardan küll, et kui midagi drastilist ette ei võeta, on Tallinn varsti samas olukorras kui Kreeka – maksejõuetu. Kas linnakodanikud on üldse teadlikud, et möödunud aasta eelarve puudujääk Tallinnas oli üle 800 miljoni krooni ja et linn jättis 400 miljoni krooni ulatuses arveid aasta lõpus lihtsalt maksmata? 

Erinevalt riigist kui tervikust ei suutnud aga Tallinn ka headel aastatel  reserve koguda ja põhimõtteliselt tuleks sel aastal oma jooksvate kulude katteks laenu võtta. Seda ei saa enam teha, kuna Tallinn on end juba niigi lõhki laenanud. Linna investeerimisvõime on praktiliselt olematu ja elu käib peost suhu. Kas selle aasta lõpus linna kassas veel niipalju raha on, et näiteks palgad välja maksta, näitab aeg. Risk on olemas, ja mitte väike, et raha lihtsalt pole ja arvelduskrediiti ei anta.

Muidugi ajavad linnaisad selle kõik valitsuse ja majanduskriisi kaela, aga ometi on see kirutud valitsus riigi tasandil suutnud rahanduse kontrolli all hoida. Tallinnas pole seda isegi katsetatud ja probleemid on siiani lahendatud lihtsalt raha juurdelaenamise teel. Lihtne ja õiglane selgitus sellisele saamatusele on, et Tallinna juhtiv Keskerakond ei mõtle niivõrd linna pikaajalisele heaolule, kuivõrd järgmiste valimiste tarbeks häälte ostmisele.

Kas valijad ikka mäletavad veel, kuidas Edgar enne valimisi, käärid peos, linna mööda ringi vuhistas ja kõigile kuulutas, et Tallinnas tuleb varsti teha positiivne lisaeelarve? Pärast valimisi retoorika pisut muutus ja 2010. aasta eelarve oli juba kõike muud kui positiivne.

Samas ei saa kahjuks ka seda uut eelarvet ja selle tegijaid süüdistada liigses majandusalases kompetentsuses. Vähemalt minu maitse jaoks on selles liiga palju õhku, illusioone ja küünilisust. Tragikoomiliseks teeb kogu asja see, et oma ebekompetentsust proovivad linnaisad enamasti varjata sotsialistliku poliitökonoomia õpikust virutatud klassidevahelise võitluse loosungite taha.

Võtame näiteks uue eelarvega Tallinnas kehtestatud paadi- ja müügimaksu. Mõlemad peaks Keskerakonna interpretatsiooni kohaselt olema justkui kõrgklassi vastu suunatud luksusmaksud. Seega piisab Tallinnas rikkuriks saamiseks sellest, kui muretseda endale neljameetrine kummipaat ja see ARKis registreerida. Paadimaksuga loodeti veel detsembris koguda eelarvesse kümme miljonit krooni.

Ometi selgus jaanuaris rahanduskomisjonis, et paadimaksu disainides ei olnud eelarve koostajatel tegelikult aimugi, kui palju paate Tallinnas on ja kui paljusid neist üldse maksustada saaks. Mina ennustan, et sellest maksust saab tegelikkuses eelarves miinusmärgiga kulurida, sest raha sellest maksust ei laeku ja lisaks kaotab linn veel maksutulu nende inimeste pealt, kes sellise jama tõttu end Tallinnast välja registreerivad.

Müügimaksuga on veel hullemad lood. Sellega loodetakse saada 150 miljonit ja seegi maks on retoorika kohaselt suunatud vastikutele rikkuritele ärapanemiseks. Et mis nad siis tulevad meie linna peale makarone sööma. Just nii – makaronid on alates sellest aastast Tallinnas luksuskaup.

Samal ajal mustad Mercedesed ei ole luksuskaup, vaid Tallinnas ringiliikumiseks hädavajalik miinimum. Möödunud aastal võitles Keskerakond suure entusiasmiga käibemaksu tõstmise vastu.
Siis väitis Vilja Savisaar täiesti tõsimeeli, et käibemaksu tõstmine on suunatud vaeste vastu ja rikkaid ei puuduta, sest «nemad ostavad nagunii oma asjad välismaalt»! Nii ütles Vilja ja läinud ta oligi. Brüsselisse.

Nüüd on siis Tallinnal sisuliselt oma keskerakondlik käibemaks, aga see tabab ainult rikkureid!?! Ka selle maksu kogumine saab olema kallis ja keerukas nii linnale endale kui ka kaupmeestele. Üks kõrvalefekt saab kindlasti olema mõnesaja töökoha kadumine kaubandussektorist. Näiteid Keskerakonna ja nende uute sotsialistlike sõprade rumalusest ja küünilisusest võiks eelarve põhjal tuua veel.

Pensionäre hullutati enne valimisi ühest küljest ähvardusega, et kuri Ansip tahab nende pensione vähendada. Samas aga lubas hea Edgar tõsta pensionäridele makstava nn hinnatõusu kompensatsiooni sel aastal 1000 kroonilt 1200-le. Ansip pensione ei langetanud, aga Edgari lubatud kompensatsiooni tõus linna eelarves ei kajastu. 2009. aastal maksti pensionäridele kokku 92 miljonit krooni. Selle aasta eelarves on aga vaatamata lubadusele tõsta toetust 20 protsendi võrra kogusummaks kavandatud 90 miljonit.

Küsimus lugejatele: kuidas on võimalik toetuste suurust 20 protsendi  võrra suurendades vähendada toetuste summat kahe protsendi võrra? Vastus: tee toetuste taotlemine nii keerukaks, et vanainimesed sellega hakkama ei saaks, ära maksa toetusi välja mitte aasta algul, vaid inimeste sünnipäevadel, ja siis hoia pöialt, et osa toetuse taotlejatest vahepeal ära surevad. Selline on keskerakondlik hoolivus praktikas. Täpselt sama mõttemalli on kasutatud maamaksu hüvitise suhtes.

Rahanduskomisjonis neid kompensatsioone esitlenud linnaametnikud tunnistasid ausalt, et eesmärgiks ongi muuta toetuste taotlemine hästi keeruliseks, et seeläbi nende kättesaadavust raskendada. Aga tühja nendest ajudest, kui rinnus süda lööb –  «Tallinn hoolib» kõlab ikkagi hästi.

Pealegi ei ole ju kusagil täpsustatud, kellest see Tallinn siis peale oma valitsejate hoolib. Kindlasti mitte lastest, kelle erahuvialakoolide toetus kärbiti nullini, ja lasteaedade remondiks sel aastal raha peaaegu ei anta. Tegelikult ka mitte pensionäridest, kes linnaisadel iga nelja aasta järel just enne valimisi korraks meelde tulevad.

Samas võiks kiire ja otsustav tegutsemine Tallinnas aidata kokku hoida vähemalt 300 miljonit krooni juba sel aastal. Selleks peaks linna juhtkond muidugi iseennast ületades loobuma paljudest oma leludest ja dogmadest.

Tallinna maksumaksjad saaks suurepäraselt hakkama ilma mupo ja Tallinna TVta, linnajuhtide tasusid ja linna majandamise üldkulusid võiks rahulikult kärpida kümne protsendi võrra, paljud uute aatekaaslaste tarvis loodud mõttetud nõuniku-, spetsialisti- ja aseesimehekohad võiks lihtsalt kaotada. Kui lisaks sellele suudaks Tallinna juhid lõpetada viletsate äride tegemise linna kulul, võiks kokkuhoid vähemalt kahekordistuda. Selles valdkonnas on järjekordne ja seekord rahvusvaheliste mõõtmetega õudukas hoogu võtmas seoses linnahalliga. 

Viimaste valimiste lootustandev signaal oli, et Pärnu, mis ka aastaid Keskerakonna majandusmudeli katselaboriks oli, on sellest staatusest tüdines ja endale uue linnavalitsuse valis. Ehk siiski juhtub see kunagi ka Tallinnas.

Seniks soovin kõigile lugejatele väljastpoolt pealinna: suhtuge Tallinnas rakendatud majanduspoliitikasse kui seagrippi – olge sellest teadlikud, aga hoidke pöialt, et te seda oma nahal kunagi tunda ei saaks.