Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Ahto Lobjakas: Brüsseli suits ja peeglid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas. Foto: .

Impeeriumi pealinnast tõuseb suitsu. Lammutanud senise status quo, on Lissaboni lepe vallandanud eurohierarhia tipus darwinliku olelusvõitluse. Vaenutsevad diplomaatide ja ametnike jõugud jagavad Brüsselis territooriumi, saaki ja ameteid 1930. aastate Chicago stiilis. Seadusesilm on pimedaks torgatud, ellu jäävad tugevamad.




Brüsseli olelusvõitluse probleem on, et barrikaade ehitatakse ELi peakorterite kabinettides ja koridorides kandvatest taladest. Kui ei ole katki, ära paranda, ütleb üks vabas vormis ümber pandud ameerika kõnekäänd. Seni on ELi ravi Lissaboni leppega olnud hullem haigusest endast. Ebarahuldavalt, kuid siiski funktsioneerinud ühendusel on kolm kuud pärast leppe jõustumist neli presidenti ja üks välisminister ilma toimiva tööjaotuseta.



Mida rohkem, seda uhkem, ütleb üks teine kõnekäänd. ELi külalisi tervitab särav plejaad: Herman Van Rompuy, Jose Manuel Barroso, Jose Luis Zapatero, Jerzy Buzek, rääkimata kõrgest esindajast Catherine Ashtonist. Brüsseli «suits ja peeglid» on siiski vaid silmamoondustrikk. ELi juhtide relvad on sihitud üksteisele, impeeriumi piirid on valveta. ELi elu naaseb atavismi, võimuvaakumist väljapoole, liikmesriikide pealinnadesse.



Hästi näitab seda Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi sellenädalane visiit Prantsusmaale. Brüsselil ei ole mingit pistmist kahe riigi õilmitseva «hingelise partnerlusega» (Kremli väljend). ELi liikmete solidaarsusel (mis keelab deklaratiivselt teiste liikmete huve riivava relvaekspordi) pole midagi öelda helikopterikandjate Mistral müügi kohta (mis saab ametlikuks veel enne suve). Pole midagi, mis teeks Prantsusmaa ja Venemaa gaasitööst strateegilise huvi ELi jaoks. Jne.



Euroopa pealinnades nähakse maailma erinevalt. Mis Tallinnas, Riias ja Vilniuses näib painajaliku unenäona, paistab Pariisis panusena Euroopa tsivilisatsiooni tulevikku.



Pole tähtis, kellel on õigus. Tähtis on see, et Lissaboni leppe järgne interregnum ähvardab lammutada sellegi ühtekuuluvustunde, mis ELi seni koos on hoidnud. See solidaarsus ei püsi kaua, kui puudub vajadus vaadata peeglisse ELi südames.



Seni kuni Van Rompuy, Barroso, Ash­ton jt maid jagavad ja/või ametit õpivad, on ELil sees pausinupp. Eriti välispoliitikas teab Brüssel soovitada vaid status quo hoidmist. Nii öeldi sel nädalal Brüsselit väisanud Ukraina presidendile Viktor Janukovitšile, et tal tuleb olla võrdselt hea partner nii ELile kui Venemaale. Elu ei pruugi olla null­summamäng, aga samavõrra ei salli loodus tühja kohta.

Tagasi üles