Kujutelm sellest, mis peaks olema ajakirjanduslik uudis – neutraalne standardiseeritud infoühik –, jõudis juba 1990ndatel taasärganud Eesti ajakirjanduses kinnistuda. Käesoleva kümnendi alguseks näikse see definitsioon olevat jälle pisut kõikuma löönud – peamiselt tänu internetile, mis ühelt poolt pakub igaühele võimalust publitseerida seda, mida sülg näppudesse toob, teisalt aga tekitab vajaduse pidevalt uueneva elektroonilise infovoo järele.
Isegi mõned pressiesindajad arvavad end kirjutavat uudiseid. Jäägu see nende südametunnistusele ja loodetavasti tuleb neil aja jooksul leppida, et selliste «uudiste» koht jääb võrguajakirjanduse selginedes aina enam konkreetse ettevõtte või asutuse veebilehele ja ajakirjanike eelinfo kalendrisse ega jõua muutmata kujul avalikkuse ette. Rõõmustama peaksid ka nemad: siis ei pea enam nädalavahetuste hommikutel varavalges tõusma, et testida toimetajate infonappust.
Palju ärritavamad on aga pealtnäha vanad ja väärikad lääne infokanalid, mis püüavad oma uudistekste vürtsitada epiteetidega, mis just neutraalsusest ei pakata. Juba Eestile «endine liiduvabariik» ette kleepida tähendab teatud hõngu tekitamist, aga paraku on see ajalooline fakt. Märksa subjektiivsem on pidev värske Ukraina presidendi venemeelseks tituleerimine – las ta kõigepealt näitab tegudega, mis mees temast saanud on.