Karel Rüütli: välditav kriis

Karel Rüütli. Foto: .

Räägitagu pealegi majanduskriisist, meie rahva kestmajäämisele võib saatuslikuks saada hoopis muu – eemaldumine perekonna põhiväärtustest. Traditsiooniline peremudel väärib Eestis au sees hoidmist seda enam, et meie väikest ühiskonda ennastki võib võrrelda ühe suure perega.

Kuni 19. sajandi lõpuni elasid eestlased maal suurperedena, ühes peres koos mitu põlvkonda. See mudel hakkas jõudsalt muutuma seoses talude päriseks ostmisega. Ulatuslik linnastumine võttis Eestis hoogu alles 20. sajandi teisel poolel. Jõuetuks jäädes jagasid vanad taluperemehed oma maa poegade vahel, see viis nn uustalude kujunemisele. Sellele vaatamata säilisid pereliikmete vahel üldjuhul tugevad sidemed, peres oli igaühel oma kindel koht ja ülesanne.

Linna kolinud inimeste elutingimused jäid kauaks ajaks tagasihoidlikuks. See tõi muutusi peremudelis: aina enam inimesi elas üksikult, maa- ja linnasugulased võõrdusid üksteisest. Linnaperes sündis vähem lapsi. Ja see hoiak on jäänud valdavaks tänini.

Rohkem lapsi sündis pärast Teist maailmasõda ja laulva revolutsiooni aegu. Ei olnud siis emapalka ega muid soodustusi – see oli elu-usu põlvkondade aeg.

Miks nüüd on senine perekonna mõiste kahtluse alla seatud ja nõutakse selle muutmist? Seda on hädasti vaja selleks, et seadustada samasooliste kooselu.

Oma osa selles ümberhindamises mängib kindlasti üleilmastumine, millega on meie kultuuri- ja õigusruumi tulnud lühikese aja jooksul palju muutusi. Tuntud inglise arvamusliider Jonathan Sachs on oma ühiskonnaanalüüsides pööranud suurt tähelepanu perekonna kui institutsiooni kriisile tänapäeva maailmas. Ta tunnistab, et ajaloo vältel on eri maades ja kultuurides aktsepteeritud erisuguseid peremudeleid. Kuid need kehtisid ja olid normiks eri aegadel ja eri paigus. Tänapäeva omapäraks on, et kõik mudelid eksisteerivad samal ajal ja paralleelselt koos.

Sachs möönab, et kui jutt käib täiskasvanutest, siis võiks see tõesti olla nende vaba tahe, kuidas nad oma elu ja voodit jagavad. Kui aga mängu tulevad lapsed, peaks olukorra analüüs paugupealt muutuma. Esiplaanile tuleb seada laste huvid, ning alles seejärel täiskasvanute tahtmised, sest laps(ed) ei saa vastutada oma kasvatuse ja toimetuleku eest.

Just traditsioonilise peremudeli hajumine tingis rahvusvahelise lasteõiguste konventsiooni ellukutsumise. Kui ei ole täisväärtuslikku perekonda, kes tagab lapse õigused, peavad seda asendama rahvusvahelised konventsioonid. Kuid, nagu kinnitab ka Sachs, rahvusvahelised uuringud näitavad, et laste valmisolek eluga toime tulla on suurem siis, kui nad on kasvanud perekonnas, kus on nii isa kui ka ema.

Praegu aga käib jutt uue õigusliku normi kehtestamisest, mida tingib vaid täiskasvanute egoism ja soov elada oma elu nii, nagu neile meeldib. Vaba kooselu samasoolisega – kes teab, tulevikus võib-olla ka teiste liikide esindajatega – peaks jääma asjaosaliste eralõbuks, lastekasvatamise õigust ei tohi sellistele paaridele lubada. Riik ei tohi teha otsuseid, mis kaugemas perspektiivis viivad meid tupikusse.

On väärtusi, mis ajas ei luitu. Eestlased suudavad rahvusena püsida täpselt niikaua, kuni suudame au sees hoida oma pereväärtusi. Peame neid väärtusi toetama kõigi seadusandlike vahenditega, et pere tähendaks meile ikka isa, ema ja lapsi. Vaid niisuguses peres saab laps õppida oma tulevast ema- või isarolli. Kuni on täisväärtuslik kokkuhoidev pere, on lootust ka tulevikus mis tahes kriisist eluga välja tulla.