Edgar Savisaar: Ansipi poliitika kaotab keskklassi

Linnapea Edgar Savisaar oma kabinetis. Foto: Peeter Langovits.

Edgar Savisaar kirjutab, et kui Ansipi valitsuse majanduspoliitika täitnuks amortisaatori rolli, poleks üleilmne majanduskriis meid nii tugevalt löönud.

Asjaolu, et Ansipi valitsus Eesti riiki varadest tühjaks müüb, pole enam ammu saladus, selles ei ole midagi uut ja sellega ei üllata enam kedagi. Täiesti uus tase on aga see, et Ansipi käe all on hävingule määratud ka Eesti keskklassi eraomandis olevad varad. Varemalt ühiskonna kandetalaks ja stabiilsuse allikaks loetud varaliselt kindlustatud kodanike asemele on moodustumas ühiskonna kiht, mida on õige kirjeldada terminiga «uusvaesed».

Eesti iseseisva majanduse tingimustes on inimestel tekkinud vara mitmel viisil: kelle varandusele tekkis alus õnnestunud tehingutega 1990ndate alguse üleminekumajanduse tingimustes, kes on teeninud ettevõtlustulu, kes on saanud kasu õnnestunud investeeringutest, kellel on olnud õnne buumi ajal teenida suurt töötasu ja seda edukalt investeerida või säästa jne.

Sõltumata vara tekkimise alustest tundsid majandusliku kindlustatuse tasemele jõudnud inimesed veel mõni aasta tagasi ennast tugeva keskklassina. Paljude keskklassi kuulujate varad olid küll võimendatud laenudega, kuid ka nemad said tulevikku vaadata enesekindlalt ja suuremate ohtudeta.

Eesti sõltumatu majanduse alguses 1990ndatel loodud majanduslik baas sai buumi ajal turgutust ja sel olid kõik väljavaated edasiseks tugevnemiseks. Eesti keskklass hakkas selgelt tekkima, sõltumata sellest, et paljude keskklassi kuulujate likviidsete varade puhasväärtus oli laenude tõttu väga väike või lausa negatiivne. Eeldused ühiskonna materiaalseks kindlustatuseks olid loodud ja liiguti õiges suunas.

Ometi läks teisiti. Paljud ennast veel mõni aasta tagasi Eestis majanduslikult tugeval alusel tundnud inimesed näevad nüüd oma vara sulavat ja võlgu kasvavat. Pinguta, kuidas tahad, kõik kipub allamäge minema. Laenude tagatisväärtus väheneb, võlgnikud ja kliendid ei maksa tähtajaks ära, jooksvad tulud kahanevad, uusi projekte tuleb vähem peale, lähikondsete hulgas on üha rohkem abivajavaid inimesi.

Eestis on Ansipi valitsus järjekindlalt selgitanud, et kõik ülalnimetatud ja paljud teised analoogsed tagasilöögid Eesti majanduses tulevad USA kinnisvarakriisist ning sellele järgnenud ülemaailmsest finantsturgude kollapsist. Samas ei ole paljude teiste Euroopa riikide erasektor USA kriisist nii suuri tagasilööke saanud kui Eesti.

Kas parempoolne valitsus oleks teist liiki majanduspoliitikaga suutnud Eesti erasektori hävingust päästa? Ilmselt küll.

Riigi majanduspoliitiliseks rolliks on olla teatud amortisaator. Kui näiteks tööpuudus kasvab, siis tuleb tagada sissetuleku kaotanud inimestele elementaarsed toetused. Kui näiteks maksebilansi jooksevkonto on tugevas defitsiidis, siis tuleb rakendada meetmeid eksportijate motiveerimiseks. Kui majandus on üle kuumenenud, siis tuleb seda jahutada, ja kui majandus on languses, siis stimuleerida.

Lisaks on õige majanduspoliitikaga võimalik seista selle eest, et kui riigi, regiooni või maailma majandus satub üldise surve alla ja läheb langusesse, siis konkreetse riigi varade väärtus kannataks sellest madalseisust võimalikult vähe. Selleks peab lihtsalt riigisisene majanduspoliitika olema suunatud erasektori varade säilitamisele.

Eesti puhul oleks selline majanduspoliitika tähendanud näiteks olukorda, et meie kinnisvara hinnad ei oleks langenud mitte 50 protsenti, vaid ehk hoopis kümme protsenti, et meie siseturu nõudlus poleks vähenenud nii suurel määral, et meil ei oleks nädalast nädalasse lisandunud tuhandete kaupa töötuid inimesi ja et meie ettevõtluses ei oleks alanud pankrottide laine.

Kuna aga Ansipi valitsus ei ole pidanud vajalikuks rakendada likviidseid vahendeid kinnisvarasektori päästmiseks ega ka ettevõtetele laenuressursile ligipääsu tagamiseks, siis on Eesti majandus ressursipuuduses lihtsalt kinni jooksnud ning tal pole mingit jõudu vajaliku struktuurimuudatuse läbiviimiseks. Meie unistus nüüdisaegse majanduse tekkest on vale majanduspoliitika tõttu vett vedama läinud. Eestis oleks olnud võimalik õigeid samme astuda, kuid seda lihtsalt ei tehtud.

Kahtlemata on suurel määral likviidsete vahendite paigutamisel kriisimajandusse teatud riskid, alates inflatsioonist ja lõpetades ebaefektiivsuse kinnimaksmisega, ent kui selle tegematajätmise hinnaks on majanduse täielik kokkujooksmine ja perspektiivist loobumine, siis ehk oleks aktiivne majanduspoliitika ennast ikkagi õigustanud. Piltlikult öeldes võib ju auto mootorisse õli mitte panna ja paari liitri jagu raha kokku hoida. Kui aga tagajärg on mootori kokkujooksmine, siis on kahjud palju suuremad kui õli ostmise kulud.

Ansipi majanduspoliitilised tegematajätmised ja puuduv julgus astuda konkreetseid samme on viinud meie majandusruumist elujõu. Kui majanduses ei ole jõudu, siis hinnatakse suurel määral alla ka riigis paiknevad varad alates kinnisvarast ja lõpetades ettevõtete väärtusega. Kohustusi ei suudeta täita, lahendusi ei ole ja maad võtab ükskõiksus.

Üldise allakäigu kõige käegakatsutavamaks tagajärjeks on see, et ennast mõni aasta tagasi majanduslikult tugevana tundnud tekkiv keskklass kaotab üha rohkem oma vara, kuni selleni välja, et enamikust endisesse keskklassi kuulujaist võivadki tekkida pidevate toimetulekuraskustega inimesed. Ansipi majanduspoliitilised tegematajätmised on lükanud keskklassi allakäiguspiraali ja see võtab üha hoogu juurde.

Oma varalist allakäiku jälgivate inimeste seisukohalt on oluline mõista selle allakäigu põhjuseid, sest vaid niimoodi on võimalik allakäiku peatada ja täielikku majanduskollapsisse kukkumist vältida. Praegusel juhul on erasektori varalise allakäigu põhjuseks ainult ja ainult Ansipi valitsuse täielikult läbi kukkunud majanduspoliitika.

Euroopa arenenud riikides on erasektor varalises mõttes majanduslanguse edukalt üle elanud ja valmistutakse aktiivselt uuest kasvust osa saama. Ka meie erasektor väärib vara säilimist ja Eesti vajab keskklassi säilimist. Meil on viimane aeg selles osas midagi ette võtta.