Reservbrigaadikindral Urmas Roosimägi.

FOTO: Raigo Pajula

Urmas Roosimägi, brigaadikindral reservis, leiab, et kaitseväelaste eripensionide kaotamise asemel tuleks läbi mõelda, milleks, kuidas ja mis tingimustel eripensioni makstakse, muidu kaotame 10–15 aasta perspektiivis lahinguvõimelise kaitseväe.

Valitsusel on kava kaotada kõik eripensionid ja varem pensionile mineku võimalused, teiste hulgas puudutab see ka kaitseväelasi. Praegu on teema aktuaalne eripensioni kaotamise aspektist, aga mitte sellest, miks eripensione üldse makstakse. Kahjuks ei ole eripensionide maksmise ja sellega kaasnevate kulude kohta tehtud tõsiseltvõetavat analüüsi, mis paneks ehk mõtlema selle üle, millal eripensionite maksmine ennast õigustab, millal mitte. Praegu plaanitavate otsuste taga võib aga tunda kriisis vaevleva valitsuse läbimõtlematut rabelemist.

Mul on raske hinnata, kas politseinikud, piirivalvurid, kõrgemad riigiametnikud (sh Eesti Vabariigi president) väärivad eripensioni või mitte, kuid oma kogemustest kaitseväelaste eripensionide teemal saan arvata nii mõndagi.

Mitmete poliitikute ja riigiametnike kommentaaridest võib välja lugeda arusaamatust:  miks üldse peavad kaitseväelased eripensioni saama? Ilmselt piirduvad nende kokkupuuted kaitseväelastega kohtumistega pidulikel vastuvõttudel, kus ohvitserid paar korda aastas saavad oma abikaasadega väljas jalga keerutamas käia.

Milline on aga kaitseväelase elu tegelikult? Selleks et kaitsevägi normaal­selt toimiks ja ohvitser vastaks NATO standarditele, on vaja süsteemset väljaõpet. Selle jaoks on kaitseväes rotatsiooni mõiste, mis tähendab, et iga kolme või viie aasta tagant vahetab kaitseväelane teenistuskohta. Rotatsioon toimub teenistuse huvides, ohvitseri käest nõusolekut küsimata. Ma võin tuua enda näite: 1995. aastal roteeriti mind Hiiumaalt Tallinna, 1999. aastal pandi mind nõusolekut küsimata kaitseväe juhataja kohusetäitjaks, 2001. aastal roteeriti Tallinnast Tapale. Kuus viimast teenistusaastat järjest nägin oma naist ja lapsi ainult nädalavahetustel ning mõnel riiklikul pühal. Kui aga nädalavahetustel ja riigipühadel toimusid õppused või üritused, siis jäid kohtumised veelgi harvemaks. Ehk see ütleb nii mõnelegi midagi.

Pikalt Kanadas olles rääkisin samal teemal sealsete ohvitseride ja nende abikaasadega. Ka seal toodi kõige suurema probleemina välja sagedast teenistuskohtade vahetust: homme Alaskas, ülehomme Saksmaal ja edasi kus iganes. Eestis ei ole küll nii pikki vahemaid, aga võttes arvesse ohvitseride perede piiratud ressursse ja kas või raskusi abikaasale töö, lastele lasteaia või kooli leidmisel, on see siiski tihti problemaatiline. Ma ei kahtle, et kaitseväelaste peresid on koos hoidnud suur armastus ja austus auväärse ameti vastu, kuid kindlasti on neid, kes taluvad «ajutist olukorda», teades, et riik  annab nende perele tulevikuks teatavad garantiid. Näiteks riigiametnikke ei ole võimalik saata tööle ühest linnast teise ilma nende kirjaliku nõusolekuta, mis loob neile võrreldes kaitseväelastega kas või elukoha valikul suurema eelise.

Minu arvestuse kohaselt viibib enamik väljaõppega tegelevatest ohvitseridest ja allohvitseridest kaks kolmandikku oma tööajast polügoonidel ja õppuste piirkondades, mitte soojas kabinetis.

Väeosades teenivatel ohvitseridel/allohvitseridel on küll nominaalselt määratud tööaeg. Aga korrektselt oma tööd teha ei saa kaheksast viieni, sest ajateenijad ja sõdurid nõuavad tähelepanu ka pärast kella viit.

Teadma peaks ka seda, et kaitseväe õppused kestavad päevi ja nädalaid, kaitseväelased on 24 tundi õppuste piirkonnas. Uskuge mind, neid õppuseid pole vähe. 

Tegevteenistuses oli mul sama hästi kui võimatu plaanida oma vaba aega, sest iial ei võinud teada, millal satub mõni meie ühiskonnas kasvanud ajateenija stressi või lubab teha enesetapu või tekitab teine kaasvõitleja meeltesegaduses ohtliku olukorra relvade ja laskemoona käsitsemisel. Sellised asjad juhtusid enamasti kas õhtul või öösel ja nädalavahetustel. Nii jäidki ära lubatud teatriskäigud, laste sünnipäevad jne. Üldjuhul on kaitseväelased telefoni teel kättesaadavad 24 tundi ööpäevas, mis seab neile selgelt teatavad piirangud vaba aja veetmisel.

Riik on seadnud kaitseväelastele mitmesuguseid piiranguid. Näiteks ei tohi kaitseväelaene tegutseda äris. See tähendab, et riik võtab ära võimaluse vanaduspõlveks lisa teenida. See on täiesti õigustatud, sest ma ei taha isegi ette kujutada ohvitseri, kes kriisi ajal mõtleb firma käekäigule, aga mitte sellele, kuidas kaitsta Eesti riiki. Kuid kokkuvõttes jään seisukohale, et kui demokraatlik riik võtab teatud valdkondades inimestelt õigused, siis on vaja seda millegagi kompenseerida.

Meie põhjanaabritel soomlastel on väga tugev riigikaitse süsteem. Kõik teatud hulga aastaid teeninud kaitseväelased saavad eripensioni. Soome allohvitser või ohvitser peab teenima 50.–60. eluaastani (sõltuvalt auastmest). Loogika on lihtne:  mida rohkem on riik panustanud väljaõppesse, seda rohkem peab panustama ohvitser. Kuid vanus ei vabasta kaadrikaitseväelast füüsilistest katsetest, arstlikust kontrollist ega kohustusest omandada oma pagunitele vastavaid teadmisi.

Šveitsis on kasutatud mudelit, kus rahuaja kaadrikaitseväelaste arv on viidud miinimumini ja professionaalsus maksimumini, ning see tagab neile mitmesugused ja arvestatavad garantiid. Eestit me justkui ei peaks Šveitsiga võrdlema, aga meie riigil on ju eesmärk kuuluda Euroopa viie rikkama riigi hulka.

Vesteldes Soome, Taani, Ameerika kolleegidega eripensioni kaotamise teemal, kuulsin nagu ühest suust kommentaari, et meie poliitikud võtavad sellise otsusega väga suure julgeolekuriski. Nõustun nende arvamusega. 10–15 aasta perspektiivis pole meil tugevat lahinguvõimelist kaitseväge. Selle asemel eksisteerib turvafirma nimega Kaitsevägi, kes kaitseb meie riiki kella kaheksast viieni. Edasi mõtleb igaüks ise.

Kui võetakse vastu riigile nii olulisi otsuseid, siis peab olemas olema vähemalt 25 aastat hõlmav riskianalüüs, kus Eesti eripensionide süsteemi on võrreldud teiste riikidega omaga ja esile toodud seosed kehtivate seaduste ja nende võimalike muudatuste tagajärgedega.

Ma saan aru, et on tekkinud olukord, kus ei suudeta tagada suureks paisunud eripensionide väljamaksmist tulevikus. Selline olukord on tekkinud valitsuste tegemata töö tagajärjel. Eripensionide osas on riigi tegevus viimase kümne aasta jooksul olnud kaootiline. Meie eripensione makstakse ühest allikast. Kõik ministeeriumid aga kasvatasid eripensionisaajate nimekirja, arvestamata, mida see terviku jaoks kaasa toob.

Kümme aastat tagasi, esimese kaitseväe seaduse redaktsiooni valmimise ajal, nägin ma praegust probleemi ette. Rääkisin toona ametis olnud kaitseministri Jüri Luigega ning mitmete teiste valitsuse liikmetega, et Eesti riik ei suuda pikas perspektiivis kaitseväelastele eripensione maksta. Me oleks sellel ajal pidanud lähtuma teiste arenenud riikide kogemustest. Enamikus nendes riikides maksab kaitseväelaste eripensione kaitseministeerium, kes on loonud selle tarbeks kaitseväelaste pensionifondi. Selle fondi rahastamisel on riikides kasutatud erinevad skeeme. Kahjuks jäin hüüdja hääleks kõrbes. Praegu, kümme aastat hiljem, seisame lõhkise küna ees. Sellest on muidugi kahju.

Ühest küljest oleks selline süsteem vabastanud riigi koormavast kaitseväelaste eripensionide maksmisest. Teisest küljest oleks suurenenud kontroll selle üle, kui palju Eesti riigil on rahuajal kindraleid ja kolonele vaja. Lihtsalt öeldes: iga peale pandud pagun tähendab teatud eripensioni kohustust. Kindlasti puuduksid meil praegu kõrgete auastmetega ohvitserid, kellega ei ole sõja ajal midagi peale hakata. Eelnev lähtub lihtsast ärilisest mõtteviisist, et mida selgemalt on tuntav kulu, seda läbimõeldumalt otsustatakse.

Kindlasti ei saa ma siinjuures mainimata jätta paradoksaalset kokkusattumust, kus kaitseministeerium hiilgas 2007. aastal arusaamatu seadusemuudatusega, mis andis  13 aastat  teenistuses olnud ohvitserile õiguse 50-aastasena kaitseväe pensioni saada. Kui palju eripensionisaajaid see «väike» parandus Eesti riigis on tekitanud? Tähelepanuväärne on see, et tolleaegne kaitseminister on meie praegune rahandusminister Jürgen Ligi, kes praegu sõdib ise raevukalt eripensionide vastu. Kaitseministeeriumi projekti eestvedaja oli tookord asekantsler Lauri Tumm, kellega ma eripensionide teemal ägedalt vaidlesin. Tema tookordne argument oli, et me peame andma ohvitseridele võimaluse. Mis võimaluse?

Tegelikult oli selle otsuse minu arvates taga «libaohvitseride» tagatis, et 13 aastat elust «ära vaevelda» veel jaksab, sest sel juhul jääb võimalus ka pereelu elada ja äri ajada. Pärast seda seadusemuudatust läks teatud osa ohvitsere kaitseväest ära. Minu arvates on 13 aastat teeninud ohvitser oma karjääri poolel teel. Eripensionivääriliseks peab teenima vähemalt 25– 30 aastat. Ise arvan, et soomlaste kehtestatud 30 aastat teenistust eripensioni saamiseks on väga õige ja riigile kasulik.

Tuginedes teadmistele teiste riikide sõjavägede sotsiaalgarantiidest, tahan öelda, et niigi on sotsiaaltagatised Eestis ühed nõrgemad. Paljudes riikides on teenistuskohtades lasteaiad, tasuta meditsiin, õppimine ülikoolides, elamispinnad jne. Loomulikult sõltume Eesti riigi võimalustest, aga siiski kutsuksin üles otsustajaid olema mõistlikumad kui kümme aastat tagasi, vältima äärmusi ja mõtlema Eesti riigi kaitse peale perspektiivis.

Lõpetuseks tsiteerin ühte lõiku president Ilvese aastapäevakõnest: «Tunnistagem, et tarkade ja tasakaalukate valikutega jätkates saame hakkama ka nende probleemidega, millele kiiret ja lihtsat lahendust praegu ei paista.»