/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2009/07/12/206506t1h59aa.jpg)
Eesti president Toomas Hendrik Ilves ütles iseseisvuspäeva kõnes muu targa hulgas: «Varem või hiljem tuleb vastata küsimusele, kas avada Eesti välistööjõule või töötada ise kauem.»
Martin Pau: fondidele rajatud tulevik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensioniea tõstmise teema senine käsitlemine meenutab pisut Kreeka praegust skisofreenilist olukorda. Ühelt poolt saavad kõik aru, et praeguse kululoogikaga pole võimalik jätkata, teiselt poolt ei hüüa ükski tulevane pensionär oma tööpõlve pikendamisele «Halleluuja!». Taas haistavad vasakpoolsed võimalust populismiks. Meil on palju räägitud sellest, et Eesti ei tohi muutuda odava tööjõu maaks. Et kui lubame riiki pakistanlasi, türkmeene või somaallasi, olgu neil vähemalt üks kõrgharidus, soovitavalt Cambridge’ist ning mõnelt insenerierialalt. Kannelt tinistada oskame isegi.
Paraku paistab, et tulevik ei anna meile valida, milliseid töötegijaid kodustada. Kui me just ei taha, et pensione hakataks tublisti vähendama või pensioniiga algaks inimese surmatunnistusele märgitud kuupäevast. Iive on endiselt negatiivne ning vaevalt aitab seda positiivseks väänata majanduskriis, mis vähem või rohkem kõigi perede turvatunnet õõnestab.
Selles valguses on kummastav lugeda vasakpoolsete avaldusi, et pensioniea tõstmise eeldus on tööpensionide süsteemi loomine ning tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kehtestamine. Viimast kaht võib loomulikult teha, kui need aitavad turvatunnet suurendada, aga need ei saa olla mingi võluvits elanikkonna vananemise ja üha kasvavate pensionikulude vastu. Vastupidi: lisakindlustused suurendavad maksukoormust veelgi.
Hoolimata valusast hoobist, mille said meie pensionifondid, näib osa poliitikuid endiselt uskuvat, et rahva tulevikku on võimalik rajada mingile kogumissüsteemile. Maksame igaüks igal kuul sadu kroone, anname kellelegi, kes pööritab seda kusagil börsil, ja kolmekümne aasta pärast pensionile minnes supleme kõik rahas ning maiustame mee ja sulavõiga.
Fondid võivad tagada meile hea õnne korral ja maailmamajanduse praegusega sarnasel kujul püsides boonuse, kuid ei pruugi. Politseid, kiirabi ega sõjaväge börsirahaga üleval ei pea. Seda tuleb teha ikka töötavate inimeste maksude abil. Aabitsatõde, aga tundub, et ei mahu päris hästi ka paljudesse kõrgelt haritud peadesse. Miks maksumaksjaid üha vähemaks jääb, selle kohta võib endale küsimuse esitada igaüks, keda tervis või muud objektiivsed tõigad pole takistanud sigitamast vähemalt kolme last, kuid kes pole seda ometi teinud ega kavatsegi.
Pensioniea tõus ja/või võõrtööliste riiki lubamine (mis võib varsti muutuda meelitamiseks) on paratamatu lõiv, mille maksmisega peame juba praegu arvestama. Valmistugem targu järgmisteks ebameeldivateks otsusteks.