Jarmo Virmavirta

FOTO: Egert Kamenik

Eesti kuulutas end 24.02.1918 iseseisvaks samal Euroopa murranguajal kui Soomegi. Vabadussõda pidas Eesti nii Nõukogude Venemaa Punaarmee kui ka sakslaste vastu.

Soome valitsus toetas Eestit laenude ja relvaabiga. Soomest läks eestlastele appi 3700 vabatahtlikku. Põhja Poegadeks ristitud rügemendil oli sõjalisi saavutusi, aga «ennekõike oli soomlaste tulek säde, mis süütas julguse ja usu meie võitu», nagu ütles kindral Laidoner.
Soomes korraldatakse kümneid ettevõtmisi Eesti iseseisvuspäeva tähistamiseks – ei ole just palju maid, kus teise riigi iseseisvuspäeva niiviisi meeles peetakse.

Soome-Eesti koostöö elas Nõukogude okupatsiooni ajal säästurežiimil, aga juba Urho Kekkoneni visiit 1964. aastal ennustas uusi aegu. Laevaliini avamine 1965. aastal oli pöördelise tähendusega. 1980ndate lõpul olid kultuurisuhted juba kinnistunud ning Soome ettevõtted hakkasid liikuma Eestisse. Eestlastele oli Soome televisioon aken läände ja Soome ajakirjandus hakkas huvi tundma Eesti vastu. Soomlased olid Eesti iseseisvumise alguses muutusteks valmis. Tõenduseks sellest oli kiiresti kasvav turistide voog Soomest Eestisse. 

Viimasel ajal on hakatud kritiseerima Soome riigijuhtide tegevust Eesti taasiseseisvumise ajal. Kirjanik Sofi Oksanen on koguni nõudnud kõrgetasemelist vabandamist eestlaste ees. Kas Soome käitus 1990. aastate alguses valesti?

Eesti ja Soome suhted on toiminud eri tasanditel. Riiklikke suhteid määravad rahvusvahelise poliitika raamid. Kodanike ja ettevõtete kontaktid on mitmekesisemad ja vabamad. Mõlemaid piiravad siiski hetkeolud. Mineviku sündmusi ei saa hinnata tänaste olude põhjal.

Suhete kaks taset olid olemas juba Eesti esimese iseseisvuse ajal. Hõimuaade ja läbikäimine lähendasid rahvaid, aga reaalsel poliitilisel tasemel teed lahknesid. Soome valis koostöö Põhjamaadega ning hülgas nn piiririikide koostöö. Eesti otsis koostööd teiste Balti riikidega. Teise maailmasõja künnisel olid kaitsepoliitilised lahendused erinevad. Küsimus polnud tingimata tahtmises, vaid poliitilised realiteedid tingisid lahendused. Hea pildi Soome riigijuhtide hoiakutest 1990. aastate alguses saab president Mauno Koivisto raamatust «Ajaloo tegijad». Koivisto seadis raamatus asjad tähtsusjärjekorda sedasi: 1. suhted Moskvaga, 2. suhted Moskva toonase juhtkonnaga, 3. suhted eestlaste pürgimustega, 4. läänelikkuse kaitsmine. Soome tegutses kaheks jagunenud Euroopas selle olustiku piirväärtuste järgi, nagu oldi harjutud edukalt tegutsema poole sajandi vältel.

Koivisto järgis Paasikivi õpetust, kelle järgi suurriigid tegutsevad oma huvide – mitte aadete – põhjal, hoolimata väikeste õigustest. Seda olid kogenud mõlemad rahvad. Paasikivi rõhutas siiski, et «väikeste riikide olemasolu sõltub peaasjalikult moraalsetest teguritest». Muule pole neil toetuda. Koivisto 1990ndate tõlgendus sellest oli mõte, et ei tasu anda lubadusi, millest ei suuda kinni pidada. See oli realisti jutt. Aga Eestis oli iseseisvuse-utoopia hakanud muutuma realismiks. Nõuanded olid õiged, aga tulid liiga hilja. Küllap oleks Soome poliitiline juhtkond pidanud üles näitama suuremat mõistvust eestlaste tahtmiste suhtes. Riigijuhtide ettevaatlikkus tundus piinlik, kui teised Põhjamaad hakkasid arendama toetust Balti riikidele. Siiski taastas Soome diplomaatilised suhted õigel ajal.

Teine, kodanike tasand hakkas kiiruga Eestis suhteid looma kohe, kui see võimalikuks osutus – seltsid ja abiorganisatsioonid, kirik, sõpruskonnad ja eriti äriühingud. Riigivõim, teiste hulgas piirivalve, tegi seda nende järel. Huvitav lugu juhtus talvel 1992, mil Venemaalt ei saadud kütteõli. Neste lubas katastroofi vältimiseks puuduva kütteõli kohale vedada, aga nõudis Soome riigilt maksmise garantiid. Peaminister Aho ja rahandusminister Viinanen andsid garantii kohe ja kõhklemata. Soome riigi tegutsemine päästis Eesti tollel talvel kimbatusest.

Eesti endine kahekordne peaminister Mart Laar ütles paar nädalat tagasi Danielson-Kalmari seminaril, et Soomel pole millegi pärast andeks paluda.

Ehki sõna «vennasrahvas» võib kõlada vanamoeliselt, on see tegelikkus, millele peaks igas ajas otsima oma väljundit. Kindlasti on need praegu seotud sellega, et Läänemere riigid on kolmandik Euroopast.