Mart Kadastik

FOTO: Toomas Huik

Milano kohtu kõmuline otsus elustab diskussiooni interneti regulatsiooni üle, leiab kirjastaja Mart Kadastik.

Kui Eesti ajaloos tähistab 24. veebruar vaba riigi sündi, siis interneti ajaloos võib sama päev kujuneda vabaduse kaotuse daatumiks. Just sel päeval mõistis Milano kohus meie aja ühe edukaima firma Google kolm juhti tingimisi vangi. Põhjuseks 2006. aasta septembris Google Videos (mille Google kuu aega hiljem ühendas You Tube’iga) näidatud klipp, kus kiusatakse autistist poissi. Video olid mobiiltelefoniga filminud ja Google’isse üles laadinud haige poisi koolikaaslased.

Itaalia prokurör Alfredo Robledo väljendas rahulolu: «Firma ärihuvid ei tohi seista kõrgemal inimese väärikusest.» Prokuröri arvates ei saa teenida raha miljonite lõbustamisega, kui üksainuski inimene seeläbi ülekohtuselt kannatab. Milano kohus andis selge signaali, et Google peab inimeste eraelu kaitsesse hoolikamalt suhtuma.

Google’i juhid olid kohkunud. Google’i Euroopa asepresident Matt Sucherman: «Terve mõistus ütleb, et ainult see inimene, kes sisu üles laadis, vastutab teiste eraelu puutumatuse eest. Google’il ei ole võimalik kõiki kasutajate loodud tekste ja fotosid kontrollida.» Google’i juhid võrdlevad end postiljoniga, keda karistatakse selle eest, et on kätte toimetanud kirja, milles kedagi solvatakse.

Seni on Google nautinud USAs 1996. aastast seadusega tagatud immuniteeti. Ka Euroopa Liidu seisukoht (internetiteenuse pakkuja ehk ISP ei vastuta sisu eest) andis Google’ile piisava kindluse, mida oluliselt ei kahandanud nõue eemaldada kohe materjal, mille kohta on tulnud kaebus. On ju maitse asi, millist ja kelle kaebust tõsiselt võtta. Näiteks eemaldab Google Saksa blogidest omaalgatuslikult kõik, mida võib tõlgendada natsismi ja antisemitismina. Teisejärgulistel turgudel (nagu Eesti) Google ei jälgi, mis tema võrgukeskkonnas toimub. See oleks mõttetult kulukas.

Milano kohus ei tunnistanud Google’i vabadust mitte vastutada. Kõigepealt leiti, et Google pole pelgalt tehnoloogilise platvormi, vaid ka sisu pakkuja. Reklaam, mida Google klikkide vastu vahetab, on osa sisust. Kõige enam heitis kohus Google’ile ette, et mõnitav video jäeti vaadata ja kommenteerida kaheks kuuks. Google ei reageerinud inimeste pahameelele, vaid eemaldas video alles pärast politsei sekkumist. Tõsi, Google oli aldis politseiga koostööd tegema ning aitas skandaalse video tegijaid tuvastada.

Kui Google’it oleks karistatud mõnes teises riigis, oleks otsus ilmselt mõjusam. Itaalia puhul saab pealtnäha humaanne kohtuotsus tahes-tahtmata külge poliitilise pitseri. USA suursaadik Itaalias David Thorne ei häbenenud Itaaliat võrdlemast isegi Hiinaga.

Itaalias on prokuratuur sekkunud ka Yahoo! ja Facebooki tegevusse, viimast süüdistatakse koguni maffia abistamises. Ilmselgelt ei sobitu vaba internet valitseva poliitilise eliidi huvidega. Peaminister Silvio Berlusconi kavatseb tugevdada kontrolli interneti üle, eriti pärast võrgus levitatud üleskutseid vägivallale tema enda vastu. Itaalia parlament asub arutama seaduseelnõu, mille järgi interneti regulatsioon võrdsustataks televisiooni omaga.

Google’i kahjuks räägib see, et Itaalia pole ainus maa, kus Ameerika otsingufirma on leidnud end juriidilise sõja olukorrast. Küllap sünnitab kiire edu ise vaenlasi. Äsja hakkas Euroopa Komisjon uurima Google’it kui konkurentsireeglite võimalikku rikkujat.

Prantslased väidavad, et Google näitab nende riigis teenitud kasumist (oletatavalt üle 200 miljoni euro) ainult viit protsenti, ülejäänu kantakse madalamate maksudega maade (näiteks Iirimaa) arvele. Seepärast on Prantsuse valitsusel tekkinud idee maksustada täiendavalt globaalsete internetifirmade (Google’i kõrval ka Yahoo!, Facebook, Microsoft jt) reklaamikäive. Isegi võrguliikluse maksustamisest on räägitud.

6500 kirjanikku üle ilma protestivad Google’i kavatsuse vastu nende teosed digitaalsel kujul omastada. Maailma Ajalehtede Liit (WAN) on Google’it nimetanud vargaks, kes luba küsimata võtab üle ajalehtede tekste. Sedasama väidab meelelahutuskompanii Viacom, kelle autoriõigusega videoid You Tube’is näidatakse.

Nüüd on Google’il probleemid ka Soomes. 8. veebruaril avas Google uue portaali Street View, kust soomlased võivad üles otsida nii oma maja pildi kui ka uurida tuttavate elamist, võimalikku hotelli, parkimiskohta jne.

Ülesvõtteid tegi Google läinud suvel: tema Opelid sõitsid risti-põiki läbi Soome, katusel enam kui kahemeetrise jala otsas kaamerad. Paraku ei jäänud kaadrisse mitte ainult majad ja tänavad, vaid ka kõik see, mis pildistamishetkel toimus hekkide ja plankude taga. Kes võttis koduõuel bikiinide väel päikest, kes askeldas suisa palja tagumikuga. Kaadrisse jäi mees, kes parajasti väljub seksikaupade poest; naine, keda talutatakse kiirabiautosse; noored, kes armatsevad pargis.

Kahe inimese avalduse põhjal on Soome politsei algatanud Google’i vastu juurdluse. Seekord ei saa Google enam väita, et ta on süütu platvormi staatuses: veebihiiglane on ise fotode autor. Ka oli aega pildistamise ja portaali avamise vahel piisavalt, et eraelu puutumatust rikkuv materjal eemaldada. Loomulikult olnuks see kulukas, Google’i ärimudelile mittevastav töö.

Google’i filosoofia on olnud lihtne. Esiteks, ärge õiendage: meie tegutseme USA jurisdiktsiooni all. Teiseks, kui te ikka jätkate advokaatide soovitusel õiendamist, siis OK, me tuleme teile vastu ja võtame häiriva pildi või teksti maha. Arusaama, et inimesele võidi tekitada kahju ainuüksi kohatu materjali ülesriputamisega, Google ei jaga. Vaba internet kui progressi vedur on sedavõrd tugev argument, et sunnib üksikjuhtudel üksikisikute õigusi ohverdama. Lõpuks aktsepteerivad miljonid inimesed selliseid mängureegleid, sest tõenäosus sattuda ise pilgatu rolli pole teab kui suur.

Eelneva taustal on Milano kohtu otsus enneolematu ja põhimõtteline, millised ka ei oleks selle tõlgendused Berlusconi ja Google’i huvides. Võimalik, et advokaadid üle terve maailma saavad Milanost inspiratsiooni hakata Google’ile valuraha nõudeid esitama. Sadade, tuhandete kaupa. Mitte ainult Google’ile, vaid kõigile, kes ühel või teisel kombel valdavad ja haldavad internetikeskkondi. Sealhulgas Postimees ja Delfi. Nõuetest võib kujuneda niisama hea äri nagu on (oli) Google ise. Sellise stsenaariumi tööle hakates võib tõesti vaba võrgusõna ja -pildi surma dateerida 24. veebruariga 2010.

Kollaps algab ärimudelist. Iga minuti jooksul laetakse You Tube’i üles 20 tundi videoid üle maailma. Kui videoportaali omanik peaks tagama videoklippide vastavuse seadustele ehk siis vaatama materjalid enne avalikku esitamist läbi, mitmekordistaks see tema kulusid.

You Tube ei ole eales kasumis olnud. Google ostis selle firma 1,65 miljardi dollari eest ning on aastast aastasse katnud 100–500 miljoni dollari suurust kahjumit. Sel taustal on Inglise ajalehel The Guardian põhjust pidada Milano kohtu otsust «pangetäieks liivaks You Tube’i masinavärki».

Aga, nagu rõhutas Milano kohus, firma ärimudeliga ei saa õigustada inimeste kannatusi. Igal juhul ärgitab itaallaste otsus Euroopat otsima uut tasakaalu väljendusvabaduse ja inimeste kaitstuse vahel ning elustab diskussiooni interneti regulatsiooni üle. Olukord, kus ühes ja samas avalikus ruumis kehtivad erinevatele osalejatele täiesti erinevad nõuded, ei saa kesta pikka aega. Euroopa Inimõiguste Kohus ei luba trükiajakirjandusel avaldada isegi suusakostüümis Monaco pintsessi pilti, kui ta seda ise ei soovi või kui avalik huvi ei ole piisavalt põhjendatud.

Ilmselt peab Google läbi mõtlema ka oma retoorika. Ammu enam ei ole Google postiteenuse osutajaga võrreldavas rollis. Postiljon ei ava kellegi kirju ega tee selle sisu teatavaks tervele planeedile.

Tõele lähemal on need, kes võrdlevad Google’it linna keskväljaku omanikuga. Kas väljaku omanik tuleks panna vangi, kui seal kedagi pekstakse? Ei. Kas teda peaks austama selle eest, et ta teenib raha platsil toimuvate alandamiste ja mõnitamiste pealt? Vaevalt.