Mihkel Mutt: mehed, naised ja kvoodid

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et tippu jõudnud naistel on mehelikud omadused kaasa sündinud või välja arendatud. Tuleks luua olukord, kus naised saavad olla nemad ise.

Enamikul elualadel on sugude võrdne esindatus tulevikumuusika. Vastavad kampaaniad ja seadused on küll mõnes riigis loonud mulje, et «asi edeneb», aga inimeste hinges on eelarvamused säilinud. Vastasel korral, kui hoiakud oleksid tõepoolest muutunud, leviks enam-vähem võrdne esindatus ka aladele, kus kvoote pole kehtestatud. Aga näe, peagi antakse Oscareid välja juba 82. korda, aga parimaks lavastajaks pole veel valitud ühtki naist.

Kvoodivastased ütlevad, et naised on seaduse ees meestega niigi võrdsed. Ja et enamikus heaoluühiskondades on neil olnud juba kolm inimpõlve valimisõigus. Kvoodipooldajad väidavad, et see võrdsus on formaalne, sest mehed on ringkaitses (rääkimata muudest meesšovinismi ilmingutest). Nad on aastasadu olnud võtmepositsioonidel ega kavatsegi neid käest anda.

Kvoodivastased hoiatavad, et kvootidega avame rohelise tee keskpärasusele, pooldajad aga väidavad, et kvootide kaudu me hoopis tasakaalustame ühiskonda ja kaasame üldiseks hüvanguks seni kasutamata inimkapitali jne.

Vastased lähtuvad eeskätt meritokraatlikust seisukohast – sellest, kui suured on kellegi tegelikud võimed mingi ametiga edukalt toime tulla. Pooldajad aga peavad sageli silmas midagi laiemat, harmoonilisemat ühiskonda (muu hulgas «sõjaisaste» taltsutamist «emade» poolt jne). Need kaks seisukohta ei välista teineteist täielikult, aga vahe neil on. Kuid ma lähtungi praegu just nn mehelikust vaateviisist ja sellest, et ühiskonnale on kahjulik, kui kas või ükski helge peaga inimene ei saa oma võimeid rakendada, olgu selle põhjus varanduslik, sooline või muu.

Ühelt poolt meeste ringkaitse kindlasti eksisteerib. Analoogiat leiame mitmes eluvallas, kus näeme, et vanade olijate kõrval ei ole uutel üritajatel võimalik kanda kinnitada, kuigi seadused seda formaalselt ei takista.

(Vahemärkusena. Ringkaitse võib võtta läilasid vorme isegi konservatiivi silmis. Näiteks juhtusin mõne kuu eest nägema teles vestlusaadet, kus üks stuudiokülaline oli Ülle Madise, kes rääkis alustuseks mu meelest täitsa arukat juttu. Aga ülejäänud esinejad olid mehed, kes suhtusid temasse nii patroneerivalt, et hakkas piinlik. Ja Madise ei rääkinudki enam suurt midagi.)

Teiselt poolt (ja sellest johtuvalt) ei ole me saanud naiste «teenekust» või «võimekust» igakülgselt testida. Sest seda ei saa vaadelda individuaalselt, vaid tingimata koos laiema süsteemiga, terviku taustal. (Näiteks ei ole võimalik otsustada naisministrite kui niisuguste üle, kuni säilib kahtlus, et erakonnad, mille ladvikus kõikjal jäme ots meeste käes, on neile kohtadele meelega lükanud naised, kes pole kuigi säravad.)

Enamik maailma edukatest naisliidritest on olnud isikuomadustelt mehelikumad kui mehed ise. Aga kas ei tulene see ühiskonna mehekesksusest? Tippu jõuavad naised, kel on mehelikud omadused kaasa sündinud või kes need endal teadlikult välja arendavad. Ka fakti, et naisjuhid valivad endale meelsamini kaastöölisteks mehi, võib selgitada mehekeskse ühiskonna mingi aspektiga. Naised n-ö piiluvad teadlikult või alateadlikult silmanurgast, kuidas mehed ühte või teise asja suhtuvad jne.

Seepärast tuleks üritada luua vahelduseks olukord, kus naistel seda piilumisvajadust pole ning nad saavad olla nemad ise.

Neil peaks mingil perioodil olema võimalus «sisse võtta positsioonid», kaasa arvatud võimalus luua oma haldusalas meelepärane rotatsioon, st sisuline vabadus eelistada ühest või teisest soost kaastöötajaid ja järeltulijaid. Neil oleks võimalus üldse n-ö transponeerida osa ühiskondlikust asjaajamisest teise helistikku. Ja kindlus, et seda juba homme ära ei lõpetata.

Kuni seda kõike pole praktikas järele kontrollitud, jääb igasugune spekuleerimine nais- ja meesküsimuse üle pelgaks õhuväristamiseks ja ebaterved pinged püsivad.

Nii et ma ei ole põhimõtteliselt kvootide vastu, aga … ja siin jõuangi peamiseni. Tegemist oleks sotsiaalse eksperimendiga. Seega peab säilima võimalus, et kui asi untsu läheb, siis seda ei jätkata. Just, kvoote ei saa kehtestada lõpmatuks ajaks. Inimestega tehtavad eksperimendid on paraku pikaajalised, sest me pole drosophila kärbsed. Siiski usun, et paar­teist aastat oleks piisav aeg. Sotsiaalsed protsessid on kiirenenud ja tulemused selguvad rutem.

Aga pärast seda tuleks need kvoodid kaotada ning korraldada vabad ja ühetaolised valimised. Ja aktsepteerida tulemusi. (Kaasa arvatud seda, et tarviduse korral kvoote pikendada.)

Kes otsustab, kas eksperimendist oli kasu või mitte? Millega seda mõõta? Küsimus tuleks panna rahvahääletusele. Selle üle otsustamine ei nõua akadeemikutarkust.

Aga mis siis, kui nende tosina aastaga (see on mõistagi suvaline ajavahemik) keeratakse meie ühiskond nii kihva, et pärast on seda väga kulukas õigeks sättida? Jah, aga kui see peaks nii minema, siis tuleb see kanda koolituskuludesse. Pärast on igatahes õhk puhtam ja parem koos ühiselt edasi minna.

Alati on oht, et need, kellele uued tingimused meeldima hakkavad, tahavad neid säilitada lõpmatuseni ka juhul, kui asi tervikuna kiiva kisub. Nad võivad väita, et positiivsed tulemused ilmnevad alles saja aasta pärast. Ja vahepeal koos käinud (ja kvootide alusel valitud) riigikogud võivad võtta vastu seadused, et kvoodid jäävadki igaveseks. Siin on tööd juristidel, kuidas seda vältida.

Ja veel. Eksperimente on paslik korraldada siis, kui ühiskonnas valitseb suhteline stabiilsus. Praegune majanduskriis pole ilmselt parim aeg.