Raimu Hanson

FOTO: Ove Maidla

Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda, kes aga luges, aru sai, sellele ta tegi pai. Meie kriimude silmadega kiisu juhatas lapsi lugema juba siis, kui praeguste lugema õppivate laste vanaemade ja vanaisade isad ja emad olid lapsed. Nad said kassi tegevusest teada, et lugema õppimine toob kaasa kiituse, et lugemine on hea.



Kass on ka veebilehel www.lugemisaasta.ee. Seal on ta nimi Kiizu Miizu. Ettevõtmise põhikorraldajana sai Laine Jänese kontor juba aasta esimeses Sirbis kõrvast sikutada ja tukast sugeda, sest «lugemisaastat välja kuulutades on kultuuriministeerium jõudnud tormilise tegevuse imiteerimise alal uue kvaliteedini».



Kas lugemisaasta on tõesti tegevuse imiteerimine või täidab see siiski eesmärgi (sõnastus lugemisaasta veebisaidilt) «tuletada meelde, et lugemine on nauding, mis annab nii elamusi kui teadmisi»? Praktikaga tsementeeritud vastuse annab aasta lõpp. Veel kindlam on aga oodata aega, kui raamatukogud on statistikaga ühele poole saanud.



Tallinna keskraamatukogu lõpetas möödunud aasta üle vaatamise jaanuari lõpus. Tartu linnaraamatukogu andis aru veebruari teisel nädalal. Tartus tuli lugejaid aastaga juurde 3,5 protsenti, laenutusi kogunes rohkem 5,1 protsenti ning raamatukogusse oli asja igal kolmandal tartlasel. Tallinnas lisandus lugejaid seitse protsenti ja laenutusi 11 protsenti ning raamatukogu teenuseid kasutas peaaegu iga kuues tallinlane.



Elukohast olenemata võtsid neist paljud lugeda koolis kohustuslikku kirjandust. Paljud aga laenasid kirjasõna huvi ja mõnu pärast, sest keegi ei jõua isegi rikkamatel aegadel osta kõiki raamatuid, mida tahaks.



Täna algab teatrikuu (seda on märts olnud ammustest aegadest, igatahes ei ole seda välja mõelnud praegune kultuuriministeerium). Sel puhul on paslik lisada, et raamatute lugemiseta ei saa läbi ka näitlejad ja lavastajad. Värsked näited Vanemuisest.



Nädal tagasi laupäeval tuli vaatajate ette Mati Undi kirjutatud lugu Oskar Lutsu teemadel «Huntluts». Eeloleval laupäeval on samuti Lutsu-ainelise «Nukitsamehe» esietendus. Esimene annab huvitavat tööd draamanäitlejatele ning teine lauljatele, näitlejatele ja orkestrantidele.



Huvitav oleks minna neid etendusi vaatama puhta lehena, mõhkugi teadmata Mõhust, Tölpast, Itist, Kustist ja Nukist ning Tootsist, Kiirest, Arnost, Teelest ja Liblest. Puhas leht ei saa aga keegi koolis käinud inimene nende puhul olla, sest kas õpetaja sunnil või sõbra õhutusel on nende tegelastega raamatud ammu läbi loetud. Mõnus on aga lugeda Lutsu ka pärast etenduse vaatamist. See ei ole karistatav tegevus.