Ilves kui institutsioon

Toomas Henrik Ilves Foto: A.Peegel

Tavaliselt pälvib Eestis suuremat tähelepanu kaks riigipea kõnet aastas – uusaastapöördumine televisioonis 31. detsembri viimastel minutitel ning vabariigi aastapäeva kõne 24. veebruaril, millest tehakse tavakohane otseülekanne.

Need esinemised on väga suure vaadatavusega. Kui presidendil on midagi rahvale öelda, siis neil kahel päeval on auditoorium tema päralt. Tõsi, lühikese uusaastakõne ajaks on publik küll tihti end juba lõbusasse tujju kergitanud ning vastuvõtlikkus vähegi tõsisemale sõnumile sedavõrd ka kahanenud.

Kes on presidendi mõtteavaldusi tänavu alates uusaastakõnest põhjalikumalt jälginud, sellele on küllap jäänud mulje, et Toomas Hendrik Ilves on üpris heas hoos ja tema esinemised oodatud. Tõsi, neis sõnavõttudes on vähevõitu niisuguseid pärleid, mida paari lause kaupa kõnest välja võtta ja veebi lühikeseks uudisnupuks riputada.

Kuid üldisemalt on Ilves päris edukalt hakkama saanud Eestis valitsevate meeleolude ja suundumuste tajumisega ning seepärast kõnetavad tema sõnavõtud paljusid kuulajaid. Isegi kui ta ujub sisseharjunud radadelt kõrvale või traditsioonilise mõtteviisiga lausa vastuvoolu.

Tartu rahu aastapäeval kõneldes ütles Ilves: «Eesti saavutusi hinnates on aeg hakata loobuma meid juba liigagi kaua pärssinud arusaamast, et ainult ajavahemik 1920–1940 oli parim aeg Eesti rahva elus.»

See pole muidugi uus ja teedrajav mõte: eks «kuldse Eesti aja» liigsele nostalgiale on mõtlejad meil varemgi osutanud, aga vist eales varem ei ole see mõte kõlanud nii kõrgelt riiklikult tasandilt.

Poliitkorrektne on Eestis siiski hoida pilti esimese vabariigi aegadest säravana ja puhtana. Mis siis et Konstantin Pätsi ajad jäid demokraatiast üpris piinlikusse kaugusse ning mitte üksi kommunistid ei koogutanud selle lõpuajal Nõukogude Liidu ees – piisab, kui vaadata mullu ilmunud riigikontrolör Karl Soonpää päevikus avaldatud fotot bolševike oktoobripöörde 22. aastapäeva tähistamisest Estonia kontserdisaalis 7. novembril 1939.

Kuid Ilvese mõte ilmselt oli toona juhtida tähelepanu liigsele minevikku takerdumisele ja sellevõrra Eesti tänaste olude alahindamisele – võib vast nõustuda, et ega Eesti sünnitunnistus, Tartu rahu 1920 ei pea jääma meie suurimaks saavutuseks igavesti.

Ei pidanud olema hiromant, et ennustada Ilvese aastapäevakõnes lõppeval nädalal tööpuudusele keskenduvat osa, sest sellest teemast on võimatu mööda minna. Kuid hea meel on sellest, et ehkki president ei lisanud ühtki uut säravat lahendust probleemile (kellel neid olekski), ei langenud ta ka kiusatuse ohvriks osutada populistlikult süüdlastele või siis teha iseendast majakat, kes võiks olla teenäitajaks (Mart Laari väljenduse kohaselt) Liivimaa parimatele tööpuudusega võitlejatele.

Ilvese kõnest ajalehtede liidu meediakonverentsil on juba pea tüütuseni räägitud ja obskuurne TV14 armastab seda aeg-ajalt õhtuti taasesitada, kuid kahtlemata oli tegu küllalt mõtlemapaneva pöördumisega. Seda enam, et endise ajakirjanikuna teab riigipea, millest kõneles, ning elab neile teemadele kindlasti südamest kaasa.

Kõneleda siinkohal Kadrioru praeguse peremehe võimalikust jätkamisest pärast 2011. aastat on muidugi vara ja see sõltub ka eelkõige temast endast. Kuid arvestades hiljutist Postimehes avaldatud rahvaküsitlust, tundub, et Ilves on presidendirolli korralikult sisse elanud, ning teisalt ka omaks võtnud need raamid, mida see amet talle seab.

Kikilipsuga boheemlase kuvand on mõneti kaugenenud ja lihtsalt ühest veidi võõrapärase hääldusega poliitikust hakkab lõpuks kujunema Ilves kui institutsioon. Eks selles ole omajagu nii head kui ka halba – nii nagu kõigis asjades meie ümber.