Andreas W: keele valestimõistmise ajalugu

Andreas W Foto: Pm

Pärast seda, kui inimliik millegipärast mõtlema hakkas, on ikka ja jälle üles kerkinud küsimus, kas see muutus ikka oli tore asi.

 Mõtlemine on kohal olnud võib-olla isegi kuni paar miljonit aastat (Terrence W. Deaconi järgi näiteks). Aga eelnev evolutsioon on neljal jalal kõndinud ikkagi sadu miljoneid aastaid.

Selle aja sees on kujunenud välja palju reflektoorsesse pimedusse ulatuvat, mis on sügaval sees ka inimliigi füüsises ja mille üle pole mõtlemisel mingit kontrolli. 

Muidugi ei taha me seda endale tunnistada. Me oleme harjunud mõtlemist ja sellest tulenevat kultuuri pidama oma liigi peamiseks väärtuseks. Kui kusagil tehakse midagi koledat, ütleme kergekäeliselt: nagu loomad (ja see on täiesti vale).

Meile tundub, et ühe organi ühe kindla funktsiooni (aju ja sümbolilise mõtlemise) üleareng asetab meid teistest liikidest kõrgemale. Aga mis siis, kui me pole liigina siiamaani aru saanud, millel see kummaline mõtlemiseks nimetatav hälve üldse põhineb?

Võib-olla me hindame oma positsiooni üle, sest tööriist, mida kasutame selle positsiooni mõiste tekitamiseks ja selle täitmiseks sisuga, tingib iseenesest piiratud arusaamise? Me usume, et mõtlemine on Victorinox. Aga võib-olla on ta haamer?   

Kõigepealt mõned terminoloogilised selgitused. Õigemini kolm hädavajalikku mõistet, ilma milleta ei saa edasi minna. Ikooniline, indeksiaalne ja sümboliline märk. Õigupoolest peaks puuduma vähimgi vajadus neid mõisteid selgitada. Ma eeldaks, et meie keelekeskses kultuuris kuuluksid need mõisted kuuenda või seitsmenda klassi põhirepertuaari.

Aga muidugi nad ei ole seal. See paneb mind küsima, kas me üldse oleme liigina huvitatud laiemast arusaamisest, kuidas oma mõtlemisest mõelda. Võib-olla on rahulikum, kui me ei saagi pärast kooliprogrammi läbimist teada, et keel, mida me peame oma kultuuri aluseks, on õhuke läbimurduv jää, ebastabiilne ja kokkuleppeline?

Ma ei tahaks neist kolmest mõistest siin mingit teooriat teha. Kõige üldisemalt (ja see on tõesti väga üldine ja osaliselt isegi ebatäpne) võiks neid selgitada nii. Ikoonilised märgid on märgid, mis seostuvad objektiga, millele nad viitavad, sarnasuse kaudu.

Paari pliiatsitõmbega paberile joonistatud õun on meile äratuntav õunana. Mõistagi on selline selgitus küsitav, sest see on inimliigi sarnasusprintsiip, koeral ja delfiinil oleks asjast natuke teine arvamus, aga jätame selle praegu kõrvale.

Indeksiaalne suhe märgi ja objekti vahel on suunaga viitav ja füüsiliselt seotud (näiteks karu jälg lumel viitab karule ja maanteesilt «Tallinn 183» viitab Tallinna kaugusele kilomeetrites). Oluline on, et need mõlemad märgitüübid toetuvad füüsilisele seosele. Kolmas kategooria, sümbolilised märgid, on erilugu.

Neil puudub füüsiline seos maailmaga, nende seos objektidega, millele nad viitavad, on kokkuleppeline (suuremas osas, aga jätame täpsustused ka siin ära). Võib öelda, et sümboliline märgikeel tekib siis, kui olend saab teadlikuks, et tähendused märkide taga on vahetatavad. Näiteks võime kokku leppida, et kui ütleme «koer», siis tegelikult mõtleme kala.

Olgu, see on elementaarsus, kuulub märgiteooria algkursuse esimesse loengusse. Oluline on siin, et kõige üldisemalt võttes on inimliik enam-vähem ainuke liik, kes kasutab suhtlemiseks sümbolilist keelt.

Loomad saavad oma elus hästi hakkama füüsilistele seostele toetuvate märkidega ega vaheta tähendusi oma märkide taga.  St, loomad kasutavad märke, teadmata, et märgid on olemas.

See teadmatus ei takista neid suhtlemast, kaasa arvatud liigiüleselt. Loomad suhtlevad ka teiste liikide märkidele ja keeltele reageerides. Biosemiootikas esitatakse mõnikord küsimus inimese sümbolilise keele erilisusest harjumuspärase mõtteviisi suhtes tagurpidi.

Nimelt, mis on sümbolkeeles nii ebamugavat ja halvasti töötavat, et ükski teine liik ei ole tahtnud seda kasutusele võtta? Muidugi, lihtne vastus oleks, et teisi liike pole tabanud ajustruktuuri muutus, mis põhjustaks keelevõimet ja kronesteetilist mõtlemist (võimet mõttes ajas edasi ja tagasi liikuda), ja seega pole neil olnud valikut sümbolkeele töötavuse või mittetöötavuse üle otsustada. Võib-olla see tõesti ongi seletus. Nendega lihtsalt ei juhtunud ja meiega juhtus.

Aga kui see ongi nii, siis tähendab see kinnitust Deaconi soovitusele, et me ei pruugiks mõelda oma sümbolilisest keelest kui teiste keelte edasiarengust ja kõrgemast vormist.

Deacon nimelt väidab, et klassifitseerida teisi looduse keeli lähtuvalt inimkeelest oleks sama hea kui hinnata ja jaotada lindude tiibu pingviini tiiba aluseks võttes. Inimeste sümbolilisele märgisüsteemile toetatud keel on pigem juhuslik hälve, mis lisas kommunikatsiooni uusi võimalusi (ja takistas mõningaid teisi), kui kõrgema järgu edasiarendus.

Mingil üsna ebaselgel põhjusel toetus meie liigi sümboliline kommunikatsioon kõnele. Deacon eeldab, et varane sümboliline andmevahetus oli tunduvalt multimodaalsem kui tänapäeva inimese kõnekeskne kommunikatsioon.

On üsna kindel, et ühte kanalit üle võimendades kaotasime detailsuse teistes võimalikes kanalites. St, meil ei maksa arvata, et kui kõne võimaldab meile väljenduslikku detailsust ja varjundirikkust, siis mõni teine meedium poleks seda võimaldanud.

Kui šimpansidele püüti õpetada artikuleeritud kõnelemist, ei õppinud nad ära kuigi palju sõnu (kõri ehitus teeb selle neile keeruliseks).

Alan ja Beatrice Gardner muutsid metoodikat ja hakkasid neile õpetama hoopiski ASLi märgikeelt (American Sign Language). Selgus, et šimpans Washoe õppis kohe ära tunduvalt suurema hulga märke.

Niipea kui keel oli vabastatud suulise artikulatsiooni eeldusest, osutus, et keelega toimetulek muutus teisele liigile palju lihtsamaks ja põhimõtteliselt võimalikuks. (Muidugi pole siin asi nii lihtne.

John Deely viitab tõlgenduslikule eksitusele. Teadlased pidasid Washoe tulemusi lingvistiliseks eduks, kuid samahästi võime pidada seda lihtsalt seniste suhtlusmeetodite kanaliseerimiseks uude eksootilisse vormi, millel ei pruugi lingvistilise kommunikatsiooniga palju pistmist olla.)

Veel üks baaskontsept, mille lahtiseletamist võiks alustada juba põhikooli keskastme keeletunnis, on Richard Rorty kirjeldatud ironisti ja metafüüsiku vastuolu. Need mõisted võivad tekitada segadust, kuna igapäevases keelekasutuses mõeldakse nendega natuke teisi asju, aga oluline on mõttekäik mõistete taga.

Kõige lihtsamalt kokku võttes – metafüüsik usub, et see sõnavara, mida tema kasutab, on piisav kogu maailma ärakirjeldamiseks, ta ei kahtle oma mõistete kindlates tähendustes ja ta usub, et nende tähenduste taga varjab ennast substantsiaalne tõde. Ironist aga eeldab, et kui valida millestki rääkimiseks teine sõnavara, siis muutub ka öeldava sisu.

Tema põhiküsimus on pigem, millist sõnavara valida ja kas see sõnavara, mida ta parasjagu kasutab, on piisavalt adekvaatne, et öelda enam-vähem selgelt, mida ta öelda tahtis. Mulle tundub, et selles vastanduses tajub ironist inimkeele sümbolilisi vahetatavatel tähendustel põhinevaid märgisuhteid loomupäraselt küllalt adekvaatselt.

Järeldus tuleb üsna frontaalne. Eelnevalt öeldu valguses võib inimliigi ajalugu vaadata kui keele põhimehhanismide valestimõistmise ajalugu. Me pole siiani taibanud, mis instrument see on, millega me töötame.

Me võtame vahetatavate tähendustega ebastabiilse keele ja kasutame seda, justkui oleks abstraktsetel mõistetel olemas füüsiline sisu. Justkui nad pärineksid füüsikalisest reaalsusest, mille toime on kindla vormiga, ja mõjutaksid meie füüsilist eksistentsi selgel füüsilisel moel.

Sajad miljonid aastad evolutsiooni füüsikalise maailmaga otseselt seotud märkide pingeväljas pole selle tühise ühe-kahe miljoni aasta jooksul, mis aju sümboliline funktsioon on evolutsioneerunud, oma mõju kaotanud.

Me kasutame nihkuvate tähendustega märke, aga reageerime neile oma evolutsiooni masinast kujundatud füüsilise olemuse kaudu. Ja see masin on häälestatud toimima nii, justkui oleks kõikide märkide tähendused (ja tagajärjed) otsesed ja füüsilised. Niisuguse vaatenurga alt muutuvad ususõjad, auhaavamised, veritasud ja osaliselt isegi hierarhiavõitlused kõigest keele valestimõistmise tagajärgedeks.

Mõtlemisstruktuuride evolutsioon pole lihtsalt veel mõjuda jõudnud, liigi üldises toimimises keelelise loomana pole veel lahti hammustatud arusaamist vahetatavatele tähendustele toetatud keele ja füüsilistele seostele toetatud keele erinevustest.

Tänapäevase semiootika püüd märgisüsteemide toimimisloogikat lahti seletada on võib-olla inimkonna senise ajaloo jooksul esimene massiivsem katse selgitada inimliigile, mismoodi maailm õigupoolest meile kohale jõuab.

Võib-olla ongi kõik niisama lihtne. Võib-olla ka mitte. Ma kardan, et inimkeele iseloom ei lase mul öelda midagi, mis oleks lõplikult kindel.

Tekstis on tuletusmaterjalina kasutatud mõttekäike Terrence W. Deaconi, John Deely, Richard Rorty, Endel Tulvingu, Jüri Alliku ja Valdur Mikita raamatutest ning artiklitest.

Andreas W (Andrus Laansalu) on kunstiakadeemia õppejõud.