Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Argo Ideon kirjutab, et Rein Langi nn allikakaitse seaduseelnõu vastuvõtmine, mis tegelikkuses aga allikakaitset suuresti piiraks, oleks hoop eelkõige tõsise ning uuriva ajakirjanduse pihta.

Vastvalminud hotelli Telegraaf konverentsiruum oli ajakirjanikke nii puupüsti täis, et hilinejad otsisid kohta aknalaual. Oli ka põhjust – tegu oli riigiprokuratuuri korraldatud seminariga, et arutleda ajakirjanike rolli üle kriminaalasjade kajastamisel.

See mõne aasta tagune üritus on meelde jäänud ühe momendiga. Peaprokurör Norman Aas tõdes oma esinemises, et kuigi Eesti seadused allikakaitset ei reguleeri, on see põhimõte läbi Euroopa Inimõiguste Kohtu vastavate lahendite üks osa Eesti õigussüsteemist ning õiguskaitseorganid võtavad seda oma töös arvesse.

See tähendab, et üldpõhimõttena ei saa ajakirjanikelt nõuda, et nad oma lugude informatsiooniallikaid võimudele avaldaksid – kuid loomulikult ei saa ükski põhimõte olla absoluutne. Kui leht kirjutab näiteks potentsiaalsest terroristlikust rünnakust, ning inimohvrite ärahoidmiseks oleks ainus teadaolev võimalus küsitleda artikli infoallikat, siis taipab iga ajakirjanik, milline avalik huvi on antud juhul olulisem. Kas inimelude säästmine või allikale antud vaikimislubadus.

Õnneks reaalses elus selliseid dilemmasid Eestis esinenud pole. Nii nagu peaprokurör Aas tookord kinnitas, on riik allikakaitse põhimõtet järginud ning ajakirjanduse ja võimude vahel on valitsenud selles osas juba aastaid suhteliselt normaalne teineteisemõistmine.

Kuni Rein Langi juhitav justiitsministeerium tõi selgest taevast lagedale nelja eri seaduse muutmise kava – tuntud kui «allikakaitse eelnõu» (656SE).

Reaalselt on aga tegu kehtiva allikakaitse olulise piiramise seaduseelnõuga, mille vastuvõtmine sel kujul oleks ränk löök ajakirjandusvabadusele Eestis.

Ajakirjanike protest seadusekava vastu ei ole muidugi põhjustatud sellest, nagu oleks meediaväljaanded huvitatud terroristide või mõrtsukate varjamisest allikakaitse sildi all. Ajakirjandus on protestinud, sest Langi eelnõu kärbiks allikakaitset oluliselt enam, kui see Euroopa kohtu kehtivate lahendite ning Euroopa Nõukogu ministrite komitee 2000. aasta märtsis vastuvõetud soovituste raames võimalik oleks.

Eelnõus on toodud laialdane loetelu kuritegudest, mille uurimise nimel saaks võimud õiguse sundida Eesti ajakirjanikke oma allikaid avaldama. Reporterite pinnimiseks jäävad nii vabad käed, et Belgia Genti ülikooli professor Dirk Voorhoof pidi läinud nädalal Tallinnas teemakohasel seminaril tõdema: «On olemas tõeline oht, et uus seadus osutuks ähvarduseks ajakirjanduse allikakaitse vastu ning piiraks ajakirjanike õigusi dramaatiliselt.»

Professor Voorhoofi analüüs kurikuulsast seaduseelnõust jättis mulje, et justiitsministeerium on tõlgendanud seletuskirjas üles loetud Euroopa kohtu seisukohti põhimõttel «olgu kiidetud Issand, kes lasi tõde taas niipidi paista».

Euroopa kohtupretsedentidega selgelt vastuolus olevaks pidas professor Voorhoof aga seda kohta eelnõus, mis lubaks nõuda ajakirjanikelt nende allikaid välja tirida ka lihtsalt lekkeuuringute käigus – antud juhtudel peab seadus kuriteoks juba infolekitamist ennast, st need asjad on väga kaugel niisugusest uurimisest, mis jahiks mõnda kurikamõrvarit või lasteahistajat. Selle osa kohta laiutas Euroopa allikakaitse kohtupretsedente uurinud teadlane vaid käsi ja ütles, et tegu on «pommi või dünamiidiga». Loomulikult mitte uurimisorganite tegevuse, vaid ajakirjanduse all.

Mõelgem hetkeks, mis hakkab toimuma pärast seda, kui riigikogu peaks seadustama nii tugevad allikakaitse piirangud. Tõenäoliselt üritab Eesti ajakirjandus siiski oma rolli lugejate informeerimisel senisel viisil jätkata, uue seaduse tõttu satub aga pigem varem kui hiljem võimudega konflikti. Keegi kolleegidest-ajakirjanikest saab ilmselt katsejäneseks, kelle nahal proovitakse ära, kas Langi seadus peab kõigepealt Eesti kohtuastmetes ning võimalik, et lõpuks ka Euroopa Inimõiguste Kohtus vett. Arvestades seda, kui oluliseks Euroopa kohus on allikakaitse põhimõtet pidanud, ei tuleks vaidlus Eesti riigile hõlbus.

President Ilves ütles oma palju kajastust pälvinud kõnes ajalehtede liidu meediakonverentsil tabavalt: «Demokraatia on ohus ka siis, kui demos ehk rahvas ajakirjanduse sõnu ei kuula ega kuule; kui ajakirjanike öeldut peetakse triviaalseks või irrelevantseks või meelelahutuseks, sest olulistest küsimustest ei kirjutata.»

Kas ka hirm võib sundida olulisi teemasid mitte käsitlema? Langi seaduse üks võimalik tagajärg ongi kahjuks see, et mingis osas hakkaks meedia tundlike teemade kohta info kogumisel ja avaldamisel viljelema enesetsensuuri. See oleks inimlikult isegi mõistetav – kes ikka soovib, et teda võidakse ähvardada rahatrahvi või isegi üheaastase vanglakaristusega (seda võimaldab seadus tunnistuste andmisest keeldumise eest). Vähesed on valmis seadma end ja oma peret löögi alla lihtsalt selle eest, mis on ta igapäevane töö.

Nagu president Ilves on öelnud, valvab ajakirjandus just võimudest eemal ja lahus seisjana demokraatia heaolu ja tervise järele. Ent kui ajakirjanike infoallikaid Langi moodi seadusega lämmatama asuda, tabab hoop ju nimelt seda osa ajakirjandusest, mis huvitub keerulistest ja vastuolulistest ühiskonna protsessidest. Kes soovib neis oludes enam anda taustateavet kriminaalasjadest, kus võimuesindajaid kohtu ette saadetakse? Või ministrite varjatud tülidest riigipiruka jagamisel?

Meelelahutuslikku või lausa kollast meediat, mis tõlgib uudisnuppe Tiger Woodsi seiklustest ja arvustab seltskonnapidude glamuurseid kleidimoode, ei sega Langi uus seadus muidugi vähimalgi määral.

Mis edasi saab? Kõige mõistlikum oleks niisugune selgelt vaba ajakirjandust ahistav seaduseelnõu üldse eksituseks lugeda ja selle menetlemine lõpetada. Kui aga leitakse, et allikakaitse põhimõte vajab Eestis rohkem kaitset kui Euroopa kohtu lahenditest tuleneb, peaks sellega alustama otsast – kõigi puudutatud huvirühmade kaasamisel.