Marti Aavik: Viro, Viro, Viro!

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Eesti-teemalisel Danielson-Kalmari ajalooseminaril osalenud Marti Aavik kirjutab muljete taustal, et Eesti ja Soome suhted on keerukamad, kui tihtipeale arvatakse.

Kui keegi ütleb, et poolteist sajandit tagasi Eestisse reisinud Elias Lönnrot oli Soome sillale alustugede panija, siis ta ilmselt eriti ei eksi. Kreutzwaldi «Kalevipojas» tehti suure tamme laudadest sild Soome. Koidulal on terve luuletuste tsükkel Soome sillast.

Kauplemistki on kahe maa vahel olnud alati, kui mõni võim seda kasulikku tegevust just vägisi piiranud pole.

Samas on kahe maa ja rahva suhetes hämaramaid külgi. Mitte alati pole kõnnitud püstipäi üle silla. Olgu näiteks kas või Soome riigijuhtide Eesti sõltumatust mitte soosiv retoorika taasiseseisvumise eel, ehkki varjatult osutati Eestile suurt abi.

Või see, et Eesti Vabariik lubas 1939. aasta sügisel lepinguga oma territooriumile NSV Liidu baasid, kust õhku tõusnud punakotkad Soome linnu pommitasid. Samas andsid eestlased Soome luurele teateid pommilennukite õhkutõusust. Võib-olla polegi siis nii kole ja vale võrrelda osa me rahvaste suhetest tunneli kaudu üksteise juurde roomamisega, et tegelik mõte ja sisu kurjale silmale varjatuks jääks.

Ent selline tunnelisuhtluski tuleks ühel hetkel omadele avalikuks teha ja selgeks rääkida, et vääritimõistmist oleks vähem.

Samal päeval, mil Helsingis Finlandiatalos rääkis Venemaa peaminister Vladimir Putin oma Nord Streami gaasitorust ning teised Läänemere-äärsete riikide esindajad keskkonnakaitsest, kogunesid ühte erakordselt kaunisse paika Lahti lähedal Eesti ja ajaloo sõbrad. Järjekorras 20. Danielson-Kalmari ajalooseminari teemaks oli seekord «Viro, Viro, Viro» (Eesti, Eesti, Eesti).

Suursaadik Heikki Talvitie, kes möödunud paarikümne aasta vältel on olnud Danielson-Kalmari seminari eestvedaja, põhjendas kuulajatele nüüdset pealkirjavalikut. Kõik soomlased mäletavad Jyri Häkämiehe sõnu «Venemaa, Venemaa, Venemaa». Suursaadik Heikki Talvitie on hea ja omapärase huumorisoonega mees. Seda jätkub nii juttu kui ka füüsilisse keskkonda. Nii ütleski ta, et kuna Häkä­mies põhjendas oma sõnu omal ajal sellega, et Venemaa on Soomele proovikivi, siis Eesti ajaloost soomlastele seminari tehes võib sama hästi öelda, et Eesti on Soomele proovikivi.

Eestlastele vajab küllap meenutamist, millest ja kus Soome kaitseminister rääkis. Jyri Häkämies ütles Washingtonis 6. septembril 2007 USA kaitsepoliitika asjatundjate ees kõneldes: «Ikkagi just meie geograafiline asukoht esitab meile kolm peamist kaitsepoliitilist väljakutset. Need on Venemaa, Venemaa, Venemaa. Ja see ei puuduta üksnes Soomet, vaid meid kõiki» (HS.fi).

Teema ja võib-olla ka oskuslik pealkirjavalik tõi Asikkala kogudusehoone kuulajaid täis. Mitu bussitäit soliidses eas soliidseid inimesi nii Turust kui Helsingist. Ka üpris suures autoparklas oli raske vaba kohta leida. Korraldajatelt kuulsin, et ühelgi varasemal seminaril pole nii rohkelt osalejaid olnud.

Esinejaid pole tarvis eestlastele pikemalt tutvustada. Väitlema ja küsimustele vastama olid palutud professorid Seppo Zetterberg ja Martti Turtola, luuletaja Jaan Kaplinski ning ajaloolane ja poliitik Mart Laar. Väitlust juhtis Postimehe lugejatelegi kolumnistina tuttav Jarmo Virmavirta.

Suuri küsimusi oli kolm. Millal ja kuidas sündis hõimuvendluse idee ja niinimetatud Soome sild? Teiseks ­II maailmasõjaga seonduv. Miks lubas Eesti surve alla sattudes Nõukogude baasid oma pinnale, aga Soome hakkas Staliniga sõdima?

Kolmandaks Eesti taasiseseisvumisele järgnenu: kas oleks saanud ka teisiti? Korraldajad eeldasid, et sel teemal vaidlevad tuliselt Laar ja Kaplinski. Seda ei juhtunud. Küll aga avaldati nii väitlejate laua tagant kui saalist vägagi huvitavaid tähelepanekuid ja tõlgendusi Soome abist Eestile taasiseseisvumise eel ja järel.

Hõimuvendlus

Hõimuvendluse idee on ilmselgelt olemas, ent professionaalse ajaloolase vaade selle rollile kahe maa suhetes ei pruugi ilmtingimata olla samasugune kui see, mida vahel peokõnedes esitatakse. Seppo Zetterberg meenutas hakatuseks vestlust kadunud akadeemik Pertti Virtarantaga, kes olevat öelnud: Eesti ja Soome vahel on keelesugulus ja sellega ongi kõik öeldud (soome keeli: ja sillä selvää).»

Hõimuvendlusest räägitakse Zetterbergi sõnul palju. «Lepime siis sellega, aga ise ma seda mõistet eriti ei kasuta,» sõnas professor.

«Millest kõik algas, on ajaloo uurija jaoks alati ohtlik küsimus. Võiks öelda nii, et algas siis, kui soomlased said teadlikuks, et oleme rahvus, ja siis, kui eestlastel juhtus sama. Siis algas ka hõimuromantika,» rääkis Zetterberg.

Just siis, kui Eesti rahvuslik ärkamine 1860. aastatel hoos sisse sai, hakkas igivana Soome silla mõiste saama hõimuromantilist sisu. 1869. aastal oli Soomes esimene Eesti buum, laulupeole kutsuti ka soomlasi. Nemad kirjutasid Soome lehtedes enne ja pärast laulupidu tavatult palju Eesti olukorrast, eestlusest ja kõigest seonduvast.

19. sajandi lõpul hakkas Soomest saama Eestile eriline eeskujumaa. Ent Soomes ei käsitletud Eestit mingi eeskujuna ei siis ega hiljem, ütles Zetterberg. Publiku hulgast küsiti, kas Eesti pole tõesti kunagi olnud Soomele eeskujuks? Zetterberg vastas järgmist: «Venestamise ajal vaadati Eesti poole, sest venestamine jõudis Eestisse varem. Soomes levis vaade, et Eesti positsioon on palju nõrgem ja kui Eestiga on liiga palju sidemeid, tõmbab Eesti raskustesse sattudes ka Soome teadmatuse sügavikesse kaasa. Niisugune vaatenurk on säilinud.»

Mart Laar märkis, et Eesti ja Soome läbikäimisest rahvusliku ärkamise ajal on küll väga palju kirjutatud, aga seda on ikka veel liiga vähe uuritud. Kaasaegsed on kaht maad võrreldes öelnud, et Eestis oli rahva tugi rahvuslikule liikumisele märksa laiem, samas Soomes vaatas rahvas rahvuslikku liikumist rohkem härrade hobina.

Laar tõi näiteks, et just nimelt laulupeo idee jõudis Soome toona Eestist. Hilisemast ajast rääkides mainis Laar, et vääriks uurimist, kuidas kahe maa üliõpilasorganisatsioonide läbikäimisest sündinud isiklikud suhted kandusid edasi koostöösse erinevatel tasemetel ning kuidas need kahe riigi suhteid mõjutasid.

Jaan Kaplinski rääkis oma tähelepanekust, et Soomes on küll palju estofiile, ent Eestis fennofiile üpris napilt. Eestlased on vaadanud Soome kaudu maailma, ent nüüd, kui Soomel Eesti jaoks enam nii suurt vahendaja rolli pole, peaks eestlased leidma Soomes midagi huvitavat Soome enda pärast. Mis see võiks olla?

Zetterbergi pilt Soome sillast on, et liiklus sellel oli üpris ühepoolne. Eestlasi tuli palju Soome õppima, ka poliitilisse pagendusse (Päts, Martna jt). Soome mõju Eestile on olnud suur, mitte vastupidi. Laar murendas veidi selle seisukoha raudkindlust. Kaplinski ütles hoopis, et eestlaste huvi Soome enda vastu on olnud väike. See on küll mõnevõrra karikeeritud kokkuvõte (ükski esinejatest pole ju mingi äärmuslane), ent samas iseloomustab minu meelest seda, kui palju vastuoksusi võime avastada Soome sillast mõeldes. Võib-olla peaksime silla metafoori hoopis tunneli vastu vahetama? Suhted on olnud mitmetasandilised ning paljugi huvitavat võib meie eest veel varjul olla.

Sõda või leping?

Eesti andis Nõukogude Liidu survele järele ja sõlmis 1939. aastal baaside lepingu. Nii Soome kui Eesti sõjalise juhtkonna hinnang oli, et üksinda sõjas NSV Liiduga vastu pidada ei suudeta.

Otsuste erinevus võis tulla sellest, et poliitilisel juhtkonnal kasutada olnud luureandmed olid erinevad. Laar viitas baltisakslaste abil Berliinist saadud Eesti luure andmetele, et järeleandmatuse korral sõda tuleb. Sõda püüti vältida, uskudes, et nii nagu varemgi, suudab Eesti juhtkond NSV Liiduga lepinguid sõlmides paremini hakkama saada. Kui juba lepingu peale minna, siis tuleks seda aga teha kiiresti, et saada parimad tingimused, mis paberil ka juhtus.

Turtola rääkis, et Soome juhtkond seevastu uskus, et NSV Liit blufib sõja võimalusega, ning ei kavatsenud seetõttu nõudmistele alluda.

Laar kõneles, et kui Eestis praegu hurjutatakse Soomet tihti finlandiseerumise pärast, siis 1939. aastal võis rääkida estlandiseerumisest. Samal ajal kui Eesti territooriumilt Nõukogude baasidest tõusid õhku lennukid, mis pommitasid Soome linnu, istus kindral Laidoner Moskvas teatris ja kuulas ooperit «Sõda ja rahu». Eestis räägiti 1940. aasta alguses, kui targad oleme olnud, sõlmides lepingu ning kui rumalad olid soomlased, minnes sõtta.

Samas oli Soome sõtta sattumine muidugi juhus, ehkki see juhus oli ainus, mis Soome päästis. Praegu unustatakse tihti, et Molotovi-Ribbentropi paktis oli Soomele ette nähtud täpselt sama saatus mis Eestile. Ometi oli Soome ainuke riik, kes sellest saatusest pääses. Tänu vastuhakkamisele.

Laar: Soome aitas

Nii Eestis kui Soomes heidetakse paari­kümne aasta tagustele Soome poliitilistele liidritele sageli ette, et need Eesti taasiseseisvumist ei toetanud. Mart Laar rääkis, et Soome abi Eestile oli juba alates 1988. aastast väga suur. Selline abi poleks olnud võimalik, kui Soome poliitilised liidrid poleks seda toetanud. Peaminister Holkeri astus täiesti konkreetseid ja teadlikke samme Eesti toetamiseks. Laar ütles, et just Soome oli maa, kust Eesti taasiseseisvumist taotlenud organisatsioonid said praktilist abi.

Lõpetuseks meenutus Heikki Talvitielt, kes oli 1988–1992 Soome suursaadik Moskvas.
1989. aastal oli Koivisto seda meelt, et keegi võiks minna Baltimaadesse ja uurida, mis seal toimub. Talvitie pakkus ennast. Koivisto küsis, kas Talvitie arvab, et baltlased suursaadikule midagi ütlevad. Talvitie ütles, et ta ei arva midagi, aga minna võiks ikkagi ning käiski kõigi kolme Balti riigi pealinnas. «Kui ma Tallinnas kohtusin Vaino Väljasega, siis ütles ta mulle täitsa otse, et tema töö on sellele parteile lõpp teha,» rääkis Talvitie.

Kui Tallinnas avati Finnairi esindus, sõitis Talvitie Arnold Greeniga ühes autos. Green ütles talle, et meil on sinuga, Heikki, üks probleem: sa tuled sealt Moskvast. Seepeale ütles Talvitie, et tema Moskvast enam Tallinna ei tule. Soome välisministeeriumis muudeti süsteemi ja Jaakko Kaurinkoski hakkas tegelema Eestiga Helsingist.