Egle-Riin Volke: on aeg heaolu-mulli seest välja tulla

Egle-Riin Volke Foto: Erakogu

Töötute arv suureneb pidurdamatult iga päevaga. Iga päevaga sadade kaupa. Teadmine, et aina enam inimesi jääb Eestis jalgu majandussurutisele ja kaotab töö, teeb nõutuks.

Ükskõik kui tugevad me ka oleme, on igaühel meist elus hetki, mil oleme emotsionaalses kriisis. Õnnetu armastus, reetmine, vägivald, lähedase surm, töö kaotus. Kuivõrd minu elukutse võimaldab peatuda neist vaid viimasel, siis seda ma ettevaatlikult ka teeksin.

100 000+ töötut inimest ... aga ülejäänud? Neil ju on töö. Ja palk. Mis annab kokku liites stabiilsuse, tugevuse, kindluse. Ehk teisisõnu omadused, mida on aeg jagada. Ja mida ei saa ega tohi arvutada ümber kroonideks.

Üks asi on kaotada palk, teine ja määravamgi, töö. Mis on töö oma olemuselt? Kohustused, vastutus, läbi nende enesekehtestamine.

Kui see ära võtta, on kogu maailm pea peale pööratud. Kordaksin siinkohal lugupeetud presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja peaminister Andrus Ansipi üleskutset nende uusaastakõnedes – aidakem üksteist!

Aidata mõista töö kaotanutel, et olukorda ei tohi võtta kui isiklikku läbikukkumist, vaid tuleb mõista, et üldine hetkeseis on selline. Süstida optimismi ja toetada, olla nõu ja jõuga abiks. Suunata nägema päikest seal, kust piilub päikesekiir pilve tagant. On viimane aeg avada silmad ja ulatada abikäsi sinna, kus seda vajatakse.

Mõned ütlevad, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Kuid kui palju tagasilööke suudab üks või teine taluda, enne kui murdub?  Keerulisel ajal saab elu jätkuda vaid päevhaaval, sügavas kriisis olles isegi tunni- või minutikaupa...

Allakäigutrepi esimene aste on motivatsiooni puudumine. Jalg ette – ja esimene kukkuv samm põhjatu kuristiku poole on tehtud. Kui keegi enne appi ei jõua. Järgmise astme nimi on «lootusetus», ja pärast mitmeid tuleb kõige lõpuks «eluisu». Sinna vahele jäävad teiste seas ka sellised astmed nagu «kasutamata jäänud potentsiaal» ja «mahamagatud võimalused».

Milliselt astmelt keegi tagasi tuuakse? Kas üldse tuuakse? Kes toob? Kui paljud meist saavad siinkohal peeglisse vaadates tunnistada, et nad on kellegi heaks midagi teinud? Kas just kõik, kellel võimalik, aga kindlasti paljud. Andsin hiljuti ise ka ühele noorele emale raha, kes lastega tee ääres hääletas, kui neile küüti pakkusin. Andmisrõõm on tõesti mitu korda suurem kui saamisrõõm. Kui on muidugi, mida anda.

Paljud aitavad oma lähedasi. Vastavalt võimalusele. Kellel maksab poeg üüri, kellele annab ema pool siga ja tädi kotitäie kartulit-porgandit pealekauba.

Suures plaanis on teine lugu. Suures plaanis võivad saada võimalikuks suured teod. Siin avaneks eeskätt riigil ja omavalitsustel võimalus teha paljugi selleks, et oma regioonis töö kaotanud inimestel oleks oma ajutise olukorraga kergem toime tulla.

Aga kuna töökohti ei ole võimalik luua vägisi – puudub selleks ju raha ja otsene vajaduski –, teeks ikkagi iga endast lugupidav inimene enne mõõduka tasu eest heakorratöid, kui istuks kodus ja käiks sotsiaalosakonnas kuludokumente A4-le kleepimas, oodates «palgapäeva». Kellelegi ei meeldi olla andamite anuja. 

Mul on heameel tõdeda, et minu enda koduvallas, Raasiku vallas, on hakatud mõtlema ka töötute peale. Ja mitte ainult mõtlema. Raasiku valla sotsiaalosakond koostöös Aruküla Kultuuriseltsiga kutsuvad näiteks töötuid täna tasuta teatrisse. Sõidutavad veel bussiga edasi-tagasi ka, kui vaja. Kiitus!

Üle riigi võiks töösse võtta kõikvõimalikud analoogsed projektid, sest pahatihti lukustavad end mittevajalikuna tundvad inimesed end uste taha ja, mida aeg edasi, seda keerulisem on neid aktiivsesse ellu tagasi saada. 

Inimestele on vaja väljundit. Motivatsiooni. Põhjust olla olemas. Teadmist, et ollakse vajalik. Tegemisi, kus saaks kaasa lüüa. Seda ei ole palju oodatud.

Mõned nõuandjad rõhuvad korrektselt vormistatud, kõikvõimaliku lisainfoga üleküllastatud CV-le. Ütleksin seepeale, et ükskõik kui atraktiivne on CV, valitakse ikkagi igale vakantsele kohale vaid üks kandidaat. Ja vabu töökohti on praegu teadagi vähe.

Igale mõõnale järgneb tõus. Mõõnad ongi selleks, et anda inimestele aega olnut analüüsida. Tuletada inimkonnale meelde elu põhiväärtusi, milleks on inimlikkus, hoolivus, abivalmidus.

Purustades samal ajal ekslikult tekkinud liba-põhiväärtusi nagu kasuahnus, sallimatus ja kadedus. Ei tohiks olla võimatu mõista, et oleme siiski kõik samasugused inimesed oma unistuste, soovide ja vajadustega.

On aeg tulla välja oma heaolu-mulli seest ning osata näha ja kuulda ka muud ilma selle ümber. Ilma, kus on varjul väljahüüdmata abipalved.