Ahto Lobjakas: Euroopa parandamise piiridest

Ahto Lobjakas. Foto: .

Piiride avamine on ainus reaalselt ühenduse kätte jäänud hoob olukorra kontrollimiseks oma piiride taga. See tähendaks panustamist otse rahvale, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Jutud sellest, et Euroopa Liit veel kunagi oluliselt laieneda võiks, tunduvad üha tugevamini liialdatuna.

On paradoksaalne, kui kiiresti on laienemise teema ELi radariekraanilt kadunud. Seda vähem kui kolm kuud pärast seda, kui hakkas kehtima Lissaboni lepe, mille üks algseid eesmärke oli valmistada ette pinda debatiks ühenduse lõplikest piiridest.

Laienemisteema tähe langus algas tegelikult varem. Seda nägid varakult ette (ja aitasid kaasa tuua) prantslased, kelle vaiksel initsiatiivil ühendati eelmisel nädalal ametisse astunud Euroopa Komisjoni laienemis- ja naabrusvoliniku portfellid. Pealtnäha oli tegemist naabrite upitamisega, kuid tegelikult tundub olevat toimunud liikmekandidaatide ambitsioonide sümboolne tasalülitamine.

Laienemine ei ole (Lääne-)Euroopas populaarne vähemalt 2005. aastast saadik, mil see peamise faktorina kukutas läbi ELi põhiseadusreferendumi Prantsusmaal ja Hollandis.
Järgnenud mitmeaastane ELi sisekriis ei parandanud asju kuigivõrd ning juba mitu aastat on olnud jälgitav tendents rääkida selles kontekstis vaid Horvaatiast, kelle näol on sisuliselt tegemist viimase, Rumeenia-Bulgaaria laienemislaine mahajääjaga.

Eelmisel aastal lisandus Island, kuid hoopis teisest ilmakaarest (ja ooperist).
Ülejäänud kandidaatriigid Balkanil koos Türgiga on libisenud poliitilise unustuse hõlma ja sel kümnendil vaevalt sealt välja pääsevad. Rääkida kellegi muu šanssidest ELiga liituda kutsuks esile vaid homeerilist naeru Pariisis, Berliinis ja üha enam ka Brüsselis.
Mingil määral on tegemist asjaolude kokkulangemisega, et mitte öelda nende konspiratsiooniga.

Asjad Balkanil teevad jäärapäist vähikäiku. Ukraina on paari viimase aastaga poliitilise peataolekuga endalt ise vaiba alt tõmmanud.

Muudest idanaabritest ei tule enam keegi arvesse – nende seast Gruusia läheb ajalukku kiirusega, millega tema juhtkond (otse öeldes küll juht) on osanud kaugeneda väljendi «Euroopa riik» sisust.

Viimase kahe aasta majanduskriis, mis nüüd muundunud kujul ähvardab eurotsooni, sundides ELi valima ühisraha kollapsi ja ühismajandusliku diktatuuri vahel, pole laienemisele kasuks tulnud.

Kitsamad olud sunnivad vööd pingutama, paratamatult aheneb ka poliitiline silmapiir.
Loosunglikult öelduna on viimase viie aastaga ELis idealism asendunud realismiga.

Täpsemalt öeldes tegelikult mitte puhta realismiga, mis on oma südames ratsionaalne doktriin, vaid realismi ja identiteedipoliitika seguga. Robert Cooper, üks Euroopa välispoliitika strateegilisi juhte ja eesti keeldegi tõlgitud raamatu «Riikide murd(u)mine» autor, ütleb samas teoses, et identiteet – see, mis teeb rahvast või kogukonnast selle, mis ta on – on esmasem huvidest.

«Rahvad ja kogukonnad on oma olemuselt mitte-ratsionaalsed,» lisab Cooper (lk 136).

Euroopa Liidu puhul on tegemist katsega vabastada see mitte-ratsionaalsus etniliste vastandumiste mustritest.

Ei saa öelda, et täiesti tulutult – eurobaromeetridki mõõdavad midagi ja sõnal «eurooplane» on olemas tähendus, mida sel pool sajandit tagasi polnud.

Kuid mida lähemal kontinendi piiridele, seda enam muutub see tähendus semantiliseks nüansiks. See on tuntav ELi enda sees, aga on päris ilmne väljaspool.

Kõik praegused ELi kandidaadid said liitumiskutse ajal, mil Euroopa tsentripetaalsus, sissetõmme, oli iseenesestmõistetav. Nüüdseks on domineerivaks saanud tsentrifugaalsuse eeldus ning kandidaatidel tuleb oma senisegi staatuse säilitamiseks selles rippuda iga olemasoleva küünega.

Üha vähem räägitakse ELis Euroopa ühendamisest (Euroopa kaitsva tiiva sirutamisest ajalooliste äärealade üle) ja üha enam selle piiride stabiliseerimisest (loe: saneerimisest naabruses valitseva kaose vastu).

Kuid naabrid isegi ei ole aja vaimust priid. Identiteedikonfliktid süvenevad nii riikide kui kogukondade vahel.

Küpros on endiselt jagatud, ja kui lahendus ei saabu sel aastal, ei tule seda pikka aega. Teisel pool võitleb Makedoonia Kreekaga nime pärast.

Serbia ei suuda üle saada Kosovost. Kosovos endas tõstab pead Serbia separatism. Bosnia on 15-aastase rahvusvahelise järelevalve järel lagunemise äärel.

Horvaatiagi, kuigi ELi künnisel, ei suuda punkti panna maailma mastaapides tühisele piiritülile Sloveeniaga.

ELi suutmatus haarata nn Euroopa hetkest (tsiteerides toonast Luxembourgi välisministrit) 1990. aastate alguses, võib tulevikus tähendada Balkani kaotamist. Seda kahes mõttes – maha magati idealismilaine, mis tegi ELi laienemise võimalikuks, ning Balkani sõdadel lubati identiteedist teha tänane nullsumma mäng.

Ajalugu vaevalt siiski kordub. Kuigi Euroopa triivib suunas, mis meenutab üha enam 19. sajandi lõppu, ei ole tema pehme kõhualune enam Balkanil, vaid Ida-Euroopas – Ukrainas, Valgevenes, Moldovas. See on piirkond, kus ELil tuleb kas haarata härjal sarvist või lõplikult loobuda ideaalidest ja asuda selle hoidmisele, mis juba kätte võidetud – teadmises, et suur osa sellestki on määratud varem või hiljem tükikaupa läbi sõrmede pudenema.

Olukorras, kus laienemisperspektiivi pakkumine ei ole võimalik ega mõttekaski, tuleb leida muid alternatiive. Viimaseid on tegelikult vaid üks – ühenduse idapiirid tuleb nii kiiresti kui võimalik teha nii läbilaskvaks kui võimalik.

Lubada tuleb nii palju inimeste ja jõukuse (risti)liikumist kui vähegi võimalik. Idapoliitikaks peab olema «üks kontinent, kaks süsteemi» (tegelikult küll «üks süsteem ja süsteemitus»).
Viisad tuleb kui mitte kaotada, siis vähemalt teha tasuta väljastatavaiks. Väravad tuleb avada kõikvõimalikule piiriülesele majandustegevusele.

Üle äärte loksuv heaolu on ELi ainus lootus pöörata Ukraina, Valgevene, Moldova, Taga-Kaukaasiast rääkimata ära nende praeguselt kursilt, mille sihtpunkt on kaos ja määramatus. Kaos ja määramatus on midagi, mis sobivad Venemaale tema praeguse režiimi all. Need on ühtlasi kõige selle vastandid, mille eest seisab EL.

Piiride avamine on ainus reaalselt ühenduse kätte jäänud hoob olukorra kontrollimiseks oma piiride taga.

See tähendaks panustamist otse rahvale – veidi meeleheitlik tegu, aga mõistlikum kõigist järelejäänud alternatiividest.

Panuse tegemine – nagu EL seda praegu teeb – kõikvõimalikele eriesindajatele, vaatlusmissioonidele, institutsiooniehitustiimidele jms kogemuste jagamisele koos abstraktsete projektide rahastamisega on kui sõelaga vee kandmine.

Kõik sumbub valitsustesse, kel on Ukrainast Gruusiani üha vähem stiimuleid EList tilkuva heaolu jagamiseks rahvaga.

Identiteeti jõuga ei muuda, märgib Cooper. Euroopa identiteedi levik nõuab aega.
Aega veel on, aga seda ei tohi enam raisata.