Jaanuaris registreeriti ligi poole vähem tänavakuritegusid kui aasta varem. See on tore, aga mulle tundub, et rõõmustamiseks pole siiski väga põhjust. On väheusutav, et selle ala professionaalid on leidnud toitvama teenistuse või otsustanud hakata astuma ausat rada, kuna inimestelt pole enam midagi võtta. Tõenäolisem on hoopis see, et nähtus on kõigest ajutine. Sama ajutine nagu ilm, millest see sõltubki.
Ei, ma ei usu, et paarikümnekraadine külm hoiab narkomaanidest kotijooksjad tänavatelt eemal. Pätt tuleb ikka välja, sest tal on vaja raha, doosi või mida iganes. Ta varitseb külmadel tänavatel, kuna see on tema elatusallikas.
Seevastu on külmaga muutunud tavainimeste käitumine. Pakases ja poole sääreni ulatuvas lumes on raske kõndida. Inimesi liigub vähem ja ikka otsitakse lahti lükatud, sageli valgustatud teid. Rohkem eelistatakse ka autot jala käimisele. Ning mis kõige tähtsam – külm ilm tähendab pakse riideid. Kasuka all peidus olev rahakott pole kurjategijale niisugune ahvatlus kui õhukeste suverõivaste alt välja kiikav kaugas.