Juhtkiri: tagasi tulevikku

Viljandi ühendatud kutsekoolis ei rõhuta akadeemilisele haridusele, vaid ameti omandamisele. Foto: Elmo Riig / Sakala

Buumiaastatel katkestas kutseõpingud 32 000 noort

Õpingud pooleli jätnud inimeste kooli tagasi kutsumine on kindlasti mõte õiges suunas. Praegusel tööpuuduse ajal annab see rajalt kõrvalejäänutele tagasi sisuka tegevuse ning võimaluse oma konkurentsivõimet tuleviku tööturul parandada.

On šokeeriv lugeda, et majandusbuumi aastatel on oma kutsehariduse tee katkestanud 32 000 noort. Kas sealt tulidki inimesed, kes vaid mõne aastaga kahekordistasid ehitajate hulga?

Kõrgkoolides katkestas aastatel 2003–2009 õpingud kuus kuni seitse tuhat tudengit.
Euroopa Sotsiaalfondi rahaga, st Euroopa Liidu riikide maksumaksjate raha eest tehakse nüüd Eestis osale inimestele võimalikuks oma õpingud lõpule viia. Riigi tasemel võime seda nimetada investeeringuks inimkapitali. Inimese tasemel võimaluseks oma haridustee ühele etapile punkt panna, nagu kord ja kohus.

Kõrg- ja kutsekoolidele on see võimalus teenida täiendavat õpperaha. Kutseõppeasutused saavad 30 miljonit krooni, ülikoolid kokku ligi 100 miljonit krooni. Raskel ajal on abiks seegi.

Kahju vaid, et eespool toodud šokeerivate arvudega või praeguse ülisuure töötusega võrreldes on sellel programmil vähemalt esialgu üpris ahtad piirid. Eeldatakse, et kokku peaks nelja aasta jooksul lõpetama bakalaureuse- ja magistriõppes katkestanuist 800, kutsekooli õpilastest 400 ning sada doktoranti. Kahju on ka sellest, et ehkki haridusminister on sellisest väärt programmist rääkinud juba pikemat aega, saab seda tegelikkuses näha alles alates sügissemestrist. Jälgigem siis heatahtliku huviga, kui palju leidub tegelikult neid noori, kes õpperajale tagasi pürgivad.

Tagasi õppima pääsemise eelduseks on, et varem peab olema läbitud vähemalt pool õppekava mahust. Inimene, kellele uut võimalust pakutakse, peaks olema oma võimekust õppida selle reegli järgi juba tõestanud. See annab ka õppeasutustele võimaluse mõelda, kuidas valida, keda kõnealuse programmi raha eest tagasi õppima võtta.

Väljalangejate kohta käivat statistikat vaadates torkab kohe silma, et kõige suurem väljalangemuse protsent on täppis- ja loodusteadustes. Ühelt poolt on need valdkonnad, millest ikka räägitakse, et neid on meil kõige rohkem vaja. Teiselt poolt pole näiteks IT-valdkonnas tööpuuduse surve nii tugev nagu paljudel teistel aladel.

Küsimus mõtlemiseks võikski olla, kas ja kuidas lubataks tagasitulijatel eriala vahetada. Kas see, kel jäid pooleli mõne praegu tööturul vähem nõutud eriala õpingud, võiks sama programmi raames asuda mõnd tööturul enam nõutud ala õppima?