Peep Pahv.

FOTO: .

Kultuuriminister Laine Jänes peab võtma poliitilise vastutuse ning ametist tagasi astuma! Miks? Aga ikka sellepärast, et Vancouveri olümpia on Eesti spordi jaoks ebaõnnestunud. Ning loomulikult peab selle eest vastutama minister isiklikult!



Vaieldamatult läheb olümpia Eesti inimestele korda ning kesiste tulemustega kaasnevate negatiivsete emotsioonide eest tuleb ju vastutust kanda. Nüüd, kui olümpia selgroog on murtud, võib Eesti sportlaste ebaõnnestunud esinemise juba üsna kindlalt välja kuulutada. Spordijuhtidel pole siinkohal mõtet varjuda väite taha, et meil on ju hõbe.



Unustage ära! Kristina Šmigun-Vähi saavutus on selgelt süsteemiväline ning eelkõige Kristina enda ja ta perekonna teene. Kõiksugu ametnikel polnud ju väikelapse kõrvalt treeningute alustamisel ja hulljulgete naasmisplaanide täitumisel kuigi suurt rolli. Seega ärge üldse üritagegi ennast medalisära paistele sättida.



Ülejäänud Eesti sportlasi on Vancouveris tabanud üks ebaõnnestumine teise järel. Seni paremuselt teine ja kolmas tulemus on Peeter Kümmeli sprindi 14. koht ning Priit Viksi 20. tulemus laskesuusatamise 20 km distantsilt. Kas Šmigun-Vähi puudumisel ehtinuks nemad meie traditsioonilise olümpiaraamatu esikülge? Mõlemad on kahtlemata toredad mehed, aga tulemus pole ju päris see.



Mis aga kõige hullem, olümpia viimaselt nädalalt pole meil enam midagi oodata – laskesuusatamise teatenelikute jaoks tähendaks esikümnesse jõudmine maailmaimet, meie jäätantsijad hoiavad auväärset viimast kohta, murdmaasuusatamise teatenelikut tabab ilmselt saatus heidelda tagumises kolmandikus, naiskonda ei saa me aga üldse kokku. Väike üllatusevõimalus on sprinditeates ning kindlasti pakuvad silmailu Jelena Glebova uisupoognad. Kuid temagi koht jääb ilmselt teise kümnesse.



Alles olümpia eelviimasel päeval paneb südame ärevamalt põksuma Šmigun-Vähi ning viimasel päeval juba igiliikurite staatuses Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Tore, kui nad teevad midagi suurt, kuid ka see ei näitaks spordijuhtide head tööd. Vastupidi, peaaegu paarkümmend aastat ühtede ja samade vaprate sportlaste seljas ratsutamine kinnitab, et süsteem tervikuna on meil mäda.



Olümpia on riigi spordi küpsuseksam. Vancouveri tulemused näitavad, et oleme selles põrunud. Miks? Sest riigi spordisüsteem on rajatud valedele alustele. Kes selle eest vastutab? Loomulikult valdkonna minister Jänes.