/nginx/o/2010/02/19/316511t1hb31a.jpg)
Neid sportlasi, kes keelduks igasugusest suhtlemisest meediaga juba poolteist kuud enne olümpiamänge, pole Eestis kuigi palju. Ja ega neid vist kogu maailmaski eriti palju ole.
«Meie Kiku»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sprinter Usain Bolt, kettaheitja Gerd Kanter või Andrus Veerpalu endale säärast luksust ei luba. Isegi päev-kaks enne hooaja tähtsaimat starti räägivad nad ajakirjanikega, annavad ülevaate hetkevormist ja eesmärkidest. Ükskõik kui suure vaimse pinge see kaasa toob.
Miks Kanter või Veerpalu meedia palvetele vastu tulevad? Sest see on omamoodi kohustus. Justkui kirjutamata reegel. Meeldiv või mitte.
Ometi leidub Eestis üks sportlane, kes sama kohustust täitma ei pea.
See sportlane on kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi. Pärast
Otepää MK-etappi ütles ta ajakirjanikele kindlalt: «Järgmine vestlus tuleb meil Vancouveri olümpia 10 km vabatehnikasõidu järel. Mitte päevagi varem!»
Ajakirjanikud võtsid selle teadmiseks. Mitte keegi ei tülitanud sportlast, ei püüdnud tema koju või laagripaika tungida. Niisugune oli kahekordse olümpiavõitja seatud reegel.
Täpselt samasugune aamen kirikus nagu juba teada-tuntud klausel, et nädal enne võistlust ei sega ükski ajakirjanik Šmigun-Vähit küsimustega. Suhtlus käib eelkõige tema abikaasa Kristjan-Thori kaudu, kes suhteliselt nappide kommentaaridega Kristina seisundit kommenteerib.
Kui Eesti spordiajakirjanikel on nii Erki Noole, Gerd Kanteri, Ksenija Balta kui ka Andrus Veerpalu telefoninumbrid vaat et lausa peas, siis Šmigun-Vähi numbrit teavad väga-väga vähesed. Sportlase ümber on loodud turvaline kaitsering, mida valvab tema abikaasa.
See kaitsering säästab Šmigun-Vähit Eesti meedia väljendatud medaliootustest ja üleliigsetest pingetest. Šmigun-Vähi pühendub vaid treenimisele, valmistumisele, keskendumisele. Tema tööülesannete hulka ei kuulu inimeste uudishimu ja meedianälja rahuldamine.
Huvitav on aga see, et ükski ajakirjanik ei küsi: miks kehtivad Šmigun-Vähile teised reeglid kui kõikidele teistele Eesti tippudele? Kui Gerd Kanter ütleks kuu enne olümpiamänge, et ta enne võistlust meediale kommentaare ei anna, peaksid ajakirjanikud seda vastuvõetamatuks. Ebanormaalseks!
Šmigun-Vähi puhul on samasugune käitumine aga, igapäevane rutiin.
Kas Šmigun-Vähi tasub avalikkusele piiratud meediasuhtluse ja infosulu eest oma kauni naeratusega pärast võistlust? Kas ta tasub ajakirjandusele oma sõnaosava jutuga pärast sooritust? Ja kas ta üldse peaks selle eest kuidagi tasuma?
Tõenäoliselt mitte. On ju tiitlivõistlustelt ühtekokku üheksa medalit võitnud Šmigun-Vähi eestlastele andnud rohkem kui küll. Ta on kinkinud meile kirjeldamatuid emotsioone, rõõmu ja uhkustunnet. Tema sõitude järel on ilmselt paljud öelnud: «Meie võit! Eesti võit!»
Ta on ka võistluseelseid kommentaare jagamata ikkagi «meie Kiku».