/nginx/o/2009/07/24/211894t1ha2ac.jpg)
Ivan Ivanovitši jagus kõikjale. Pae gümnaasiumi parklas oli ta parkinud oma neljarattalise sügavale taksomerre, mille juhid olid jätnud oma masinad otse keset parklat, nähtavasti arvates, et nagunii on kõik seal ühe ja sama eesmärgiga.
Vello Vikerkaar: bardakk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned juhid, kes olid nii kinni sõidetud, et ei pääsenud enam kuhugi, karjusid vene keeles teiste peale. Ühtegi eestikeelset sõna polnud kuulda, mistõttu teadsin, et olen õiges kohas, kui tahan teha riiklikku keeleeksamit.
Sees valitses samasugune kaos. Sajad Ivan Ivanovitšid olid kokku surutud nagu hullude päevade ajal ning kõik nad rüselesid ja tunglesid, et jõuda sissepääsu vastas asuvale seinale kleebitud 30 A4 formaadis leheni, millel seisis nende nime taga ruum, kuhu neil oli vaja minna. Korrapidaja välimusega naisterahvas seisis vaikselt kõrval ja jälgis mängu.
«Kas ruuminumbreid saab kusagilt mujalt ka teada?» küsisin tema käest, soovimata sugugi nii vara hommikul asuda tegutsema jalgpallihuligaanina.
«Ei,» vastas naine ning viipas rüselejate poole. Mehed tõukasid naisi, naised mehi ning kõik pürgisid aina ettepoole, otsekui oleksid nad rock-kontserdil ja tahaksid kangesti esiritta pääseda.
«See on bardakk,» sõnasin rahulikult rahvamassi vaadates.
«Ei olje bardakk,» nähvas naine tugeva vene aktsendiga valjult, ilmselgelt solvunud, et ma söandasin tema tööd kritiseerida. Tema meelest toimis meie e-riik kahtlemata parimal viisil ja igati õlitatult.
See võib kõlada ülbelt, aga tõsi ta on: Eestis ei leidu tavaliselt midagi, mida ma tahaks nii väga, et proovida jõudu saja etnilise venelasega. Igal muul juhul oleksin otsa ringi keeranud ja otsinud mõnda tsiviliseeritumat kohta.
Kuid ma ei saanud viimastel kohalikel valimistel osaleda oma elamisloa staatuse tõttu (ajutine) ning tahtsin olukorda kindlalt parandada, sooritades B1 taseme keeleeksami. Minu meelest on nii, et kui sa ei käi valimas, ei ole sul ka õigust viriseda. Aga mõnikord ma tõesti naudin virisemist.
Niisiis sukeldusin rüselevasse massi. Katsin instinktiivselt kätega taskud, et kaitsta oma rahakotti. See ei andnud mulle võimalust küünarnukkidega teed rajada, kuid ma õõtsusin, tõmmeldes nagu lava ees, kehakaupa aina edasi.
Mõned heitsid mulle vihase pilgu, millele vastasin süütu lambukese naeratusega, mis tähendab kogu maailmas: «Ärge süüdistage mind oma kultuuri pärast.» Viis minutit hiljem seisin paberite ees, ent ei leidnud sealt oma nime.
Üks venelanna oli võtnud endale ülesande hüüda valjult välja ruuminumbreid ning lugeda seejärel ette paarkümmend nime. Ma kuulsin ohtralt Nataljasid, Natašasid, Viktoriaid, Veronikaid, Tatjanasid ja Tamarasid ning mõningaid Sergeisid ja Ivane, aga ei ühtegi Vellot. Õieti ei kuulnud ma ühtegi nime, mis poleks olnud vene nimi.
Oma positsioonilt nägin ainult kuut lehte, nii et mul tuli asukohta vahetada. Tõukasin end ettepoole ja põrkasin siis seinast tagasi nagu hokimängija piirdest.
Vasakule tõukudes nägin veel mõnda lehte ning neil arvukate vene nimede seas üht Pauli inglispärase perekonnanimega. Oh rõõmu, veel üks välismaalane! Ent Vellot polnud ikka. Meenutades sõjaväelaste baastõde, et võidu toob vaid pealetung, ma ei taganenud. Tungisin taas ette ja siis vasakule.
Kui mu nime pole ka seal, siis pidi see olema märk Jumalalt endalt, et ta Eesti Vabariigi vaikival nõusolekul ei soovi lasta mul valida. Aga seal ma olin. Usinat õpilast ootas ruum 209.
Kui olin eesliinilt tagasi tunginud, osutas proua Ei Olje Bardakk abivalmilt suunda teisele korrusele, kus meid võtsid päikesekullases ruumis vastu eksamineerijad Mihael ja Piia. Piia tervitas meid teosammul venivas eesti keeles ja selgitas eksamil kehtivaid reegleid.
Ma pidin ära panema märkmed, mida olin teinud allkorrusel valitsenud bardaki kohta. Ruumis ringi vaadates selgus, et ainuke eestikeelne asi selles koolis oli keeleeksam ise: eksamineerijagi kõneles kerge aktsendiga. Kõik sildid seintel, nii klassis kui ka koridorides, olid vene keeles.
Ma lootsin, et saan vene keelest vähemalt nii palju aru, et eksam ära teha.
Kirjalikus osas tuli täita küsimustik kolimisfirma kohta, mille olime palganud, mida ma tegin suure rõõmuga, märkides ära tõsise rahulolematuse firmaga, mis oli lõhkunud enamiku esemeid, mille ühest kohast teise toimetamise eest oli neile makstud.
Minu ees istuv noormees tõmbas otsekohe taskust spikri ja hakkas sellelt midagi maha kirjutama. Kuid sellest ei piisanud, sest minuti pärast pööras ta juba pea minu poole ja küsis inglise keeles: «Mida tähendab «firma»?»
Ma olin kindel, et Mihael ja Piia ei märkaks seda ainult juhul, kui nad on täiesti pimedad, mistõttu soovitasin tal seda otse nende käest küsida. Oli ju õieti tema enda asi, kas ta soovib spikerdada, aga mina ei olnud kindlasti pidanud all maha ragbiheitlust selleks, et mind visataks nüüd eksamiruumist välja nii suure tobu aitamise eest.
Järgmiseks oli vaja kirjutada kiri heale sõbrale Kaidole ja rääkida, kuidas ma olin veetnud vana-aastaõhtu. «Kas mäletad, Kaido,» kirjutasin, «kuidas eelmisel aastal Sa jäid nii purju, et oksendasid Tallinna linnapea auto peale?» Ma tunnen enamasti kaasa neile, kes peavad hindama tasemeeksameid, nii et väike meelelahutus kulub neile kindlasti ära.
Seejärel rääkisin Kaidole, et sel aastal sõitsin aastavahetust tähistama Moskvasse ja et «härra Putin saatis oma limusiini rongijaamale minu vastu». Ma kirjeldasin Kaidole imelisi pühi, lisades, et «Putin andis mulle mälestuseks kilekotti täis ameerika dollaritega».
Lõpetasin eksami enne teisi – kuidas olekski see võinud teisiti olla, kui nad ei teadnud isegi, mida tähendab «firma» – ning andsin paberid ära. Panin tähele, et Mihael luges seda eest taha ja tagant ette, aga tema näole ei kerkinud isegi muiet. Pähe kerkis küsimus, kas teravkeeli karistatakse.
Kindlasti pidi okse ja linnapea auto mainimine tõmbama tõsisemat tähelepanu, mis võis tähendada punktide vähendamist grammatikavigade eest, mis muidu ehk oleksid kahe silma vahele jäänud.
Järgnesid ülesanded, milles saime teada Eesti talvepealinna Otepää kaunidusest, sellest, et Kalevi šokolaadiguru Otto Kubo õppis ülikoolis keemiat ja kõneleb kümmet keelt, ning et noor eestlane Raili armastab ja austab väga oma eakat vanaema.
Üldiselt jäi mulle mulje, et Eesti keeleeksam pole nii tobe kui Kanada ja USA samalaadsed eksamid, ning ma pidin positiivselt hindama Mihaeli ja Piia usinat juhendamist. Kõik oli täiesti selge.
Kõik kulges sujuvalt. Ning seni oli eksam puudutanud ainult eesti keelt. Võis loota, et hommikune ragbiheitlus jääb ainsaks kultuurilise assimilatsiooni testiks, mida mult sel päeval nõutakse.
Tundsin käegakatsutavat kergendust. Ehk ei palutagi mul võistelda sihvkakoorte kaugussülitamises või tulistada kihutava auto pealt Kalašnikovist.
Eksami kõnelemisosa tarbeks pandi mind paari Katarinaga, kes ütles ennast tutvustades, et on töötu ühe lapse ema.
Katarina kõige raskem kõnekatsumus saabus siis, kui Piia palus tal võtta suust närimiskummi, et ma saaksin temast paremini aru. Katarina nägi tõepoolest tublisti vaeva, kuid minu meelest tuli ta oma osaga neis lihtsates ülesannetes, mida meile jagati, päris hästi toime. Ta pidi vaid teesklema ostjat, minul aga tuli talle müüa Tea kirjastuse 600 värvifotoga ülemäära kallis raamat.
Piia ei olnud siiski rahul ning ütles Katarinale, et too saab ainult neli punkti kümnest. Mina sain kaheksa, millele ma vastasin püsifraasiga «eesti keel on gramaatiliselt võimatu», mis üldiselt paneb eestlase alati rahulolevalt naeratama. Piia naeriski ja sõnas, et ma olin hästi hakkama saanud. Ise polnud ma selles sugugi veendunud.
Ma ei olnud ju Katarinaga õieti vestelnudki. Ma olin teinud lihtsalt lühikese telefonikõne. Aga kui riik on rahul, siis olen rahul ka mina. Välja minnes polnud ukse juures enam mingit rüselemist – paberid olid seinalt maha võetud – ning ma astusin aasta esimese sooja päeva päikesevalguse kätte, lootes ise, et kui jõuab kätte aeg astuda Eesti valimiskasti juurde, ei pea ma selleni teed rajama küünarnukkidega.