Jarmo Mäkelä: EL 2020 – mis asi see on?

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Euroopa Liidu juhid teatasid 2000. aasta märtsis, et nad on heaks kiitnud programmi, mille järgi ehitatakse Euroopast «maailma kõige konkurentsivõimelisem ja dünaamilisem infoühiskond aastaks 2010».

Juba kuu aega hiljem räägiti Helsingis anekdooti, et ELi peahoone koridorides liikuvat õudne kuulujutt: eesmärgi saavutamine võib pool aastat edasi lükkuda.

Praegu paistab Lissaboni strateegia suurushullusest kerkinud õhulossina. Tuleb siiski meenutada, et selle eesmärgi seadis endale 15st arenenud lääne tööstusriigist koosnev ühendus. Strateegia kiideti heaks uimas, mis lõi internetimulli. Kui see lõhkes, tuli kõike uuesti hinnata.

Laiale publikule jäi Lissaboni programm tundmatuks. Liikmesriikide juhtidele andis selle ülesehitus palju võimalusi. Pisikesi alameesmärke riputati selle külge nagu jõuluehteid kuusele. Nendest said liikmesriigid valida meeldivaid ja unustada ülejäänud.

Kuna valijate poolt survet polnud, said poliitikud keskenduda täiesti teistele asjadele.  Alul laienemisele, mille järel EL oli veel kaugemal USA või Jaapani tootlikkusest. Pärast seda suunati energia aastateks aluslepingute uuendamisele. Kui aluslepinguga viimaks valmis saadi, oli kaelas juba raske majanduskriis.

Poliitikud nägid varakult, et Lissaboni strateegia hakkab karile minema. Poolel teel pandi segaduses korda looma endine Hollandi peaminister Wim Kok. Teda abistas kõrgetasemeline ekspertide rühm, kus Soomet esindas Nokia toonane juht Veli Sund­bäck.

Korraks tundus juba, et piitsa andmine tõi tulemusi. Aastatel 2005–2008 lähenes EL konkurentidele ja uusi töökohti paistis sündivat vagunite kaupa. Tõus katkes masuga, mida ELi riigid ei põhjustanud, aga millest nad enim kahju kandsid ning aeglaseimalt toibuvad.

Nii olemegi samas olukorras nagu eelmise aastakümne alguses: inimese kohta on sisemajanduse kogutoodang Euroopa Liidu riikides 70 protsenti USA tasemest. Kaks kolmandikku erinevusest seletab ära madalam tootlikus.

Tööhõive (66 protsenti) on endiselt väiksem kui Jaapanis või USAs (71 protsenti). Vaid kaks liikmesriiki – Soome ja Rootsi – saavutasid eesmärgi, mille järgi kolm protsenti SKTst tuleb suunata teadus- ja arendustegevusse.

Kõike tuleb seega otsast alata – see algatus kannab nime EL 2020. Algus pole olnud paljulubav. ELi uus president Herman Van Rompuy kutsus liikmesriikide juhid eelmisel nädalal kokku, et projekti ette valmistama hakata. Plaan läks luhta, sest Kreeka majanduse olukord röövis riigijuhtide tähelepanu.

Tippkohtumise lõpus Van Rompuy küll kinnitas, et ülemkogu suhtub projekti väga auahnelt – kogunema hakatakse kord kuus.

Euroopa tippkohtumisel valmis dokument, milles projekti EL 2020 piirjooni oli juba visandatud. Edaspidi keskendutakse informatsioonil põhinevale kasvule, täistööhõivele ja konkurentsivõime arendamisele ning kestvale arengule.

Eesmärgi saavutamiseks luuakse neli alamprogrammi: teadus- ja innovatsiooniplaan, täishõiveplaan, lairiba-infovahetust soodustav plaan ning rohelist majandust edendav uus tööstusprogramm. Liikmesriikidele seatakse selged eesmärgid ning nende täitmist jälgitakse.

On kerge olla tagantjärele tark ja näidata näpuga, mis Lissaboni strateegiaga viltu läks. Oleks kurb, kui parimaks seletuseks osutuks The Economisti oma.

Selle järgi ei tulnud Lissaboni strateegiast midagi välja, sest eurooplased lihtsalt ei taha elada maailma juhtivas infoühiskonnas. Nad tahavad teha vähem tööd kui ameeriklased või jaapanlased ning minna varem pensionile.

Artikkel ilmus 15. veebruaril Soome ajalehes Maaseudun
Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.