/nginx/o/2010/02/18/315612t1hf3d5.jpg)
Eesti Vabariigi aastapäeva tähendus jõudis minuni väga jõuliselt alles vahetult enne Eesti iseseisvuse taastamist, kui esitasin New Yorgis sadade eestlaste ees meie riigi sünnipäeva pidulikul aktusel isamaaluulet.
Ene Rämmeld: hoiame ikka ühte...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes kümneminutilise etteaste lõpus lugesin ette Paul-Eerik Rummo «Me hoiame nõnda ühte», ja pärast seda valitses saalis hauavaikus... Kui tuled põlema pandi, nägin enda ees inimesi, kes pühkisid pisaraid, raatsimata lõhkuda aplausiga seda pilti Eestimaast, mille olin luuletustega neile silme ette mananud.
Tundsin, et olen avanud kuulajatele oma suure armastuse kodumaa vastu, ja samas kannatuse, sest elu on viinud mu sealt eemale. Ja mõistsin erakordselt selgelt, et ma pole kaugeltki ainus, kes niimoodi tunneb. Pärast seda olen püüdnud olla Eestimaa suhtes optimistlik ja armastav nagu armukesega, kellega ei pea iga päev koos elama ja argipäeva jagama, kuid kellega kokku saades naudid iga hetke.
Alati, kui Eestisse tulen, püüan võtta igast päevast maksimumi, eemal olles aga katsun igal võimalusel temast rääkida ja teda tutvustada ja usun, et nii saan vähemalt midagi oma isamaa heaks ära teha.
Praegusel raskel ajal mõtlevad paljud inimesed aga paratamatult hulga maisemate asjade peale kui isamaa-armastus. Nii ka Prantsusmaal, kus anti aasta alguses teada, et vahepealsetele optimistlikele prognoosidele vaatamata tööpuudus aina kasvab.
Seepeale lubasid poliitikud kohe midagi ette võtta, ja mis neil muud üle jääb – on ju Prantsusmaal juba kaks korda nii palju töötuid kui terves Eestis elanikke. Mina olin üllatunud, kuuldes, et Pariisi lähedal tegutsev Disneyland korraldab Eestis konkursi noortele, kes tahaks sinna tööle tulla.
Ühest küljest ju tore, aga teisalt pani mõtlema, et kas nüüd on siis Eesti samal tasemel kui omal ajal Poola, kust lubati tuua torulukkseppi, kes valmis töötama nii vähese raha eest, nagu ükski prantslane nõus ei oleks. Siin küsivad töölised ka praegu oma oskustele vastavat palka ja kui seda ei saa, on valmis iga kell streikima hakkama.