Mart Laisk

FOTO: Mihkel Maripuu

Psühholoog Mart Laisk leiab, et kui Eesti riik oleks inimene, ei saaks ta maailmas sellise isiksusega ja baasuskumustega hakkama. Ta oleks sügavalt depressiivne ja ilmselt igavene luuser.

Juhtusin hiljuti kuulama ühe järelekordamatu nimega hindu loengut sellest, kuidas India hakkab astuma maailma juhtriikide hulka. Jutt ei käinud siiski mitte rahvuslikust kogutoodangust ega tuumapommide hulgast.



Nagu lektor ütles, tänapäeval määrab su koha maailmas sinu lugu.  Sinu lugu loob su.



Mõte iseenesest pole ju uus. Juba piibel kirjeldab maailma loomist nii, et alguses oli sõna – logos. Kõik muu tuli selle järel.



Misasi see lugu siis õieti on? Miks on ta meile nii oluline? Laias laastus võib maailmas olevale omistada kaks olemise aspekti. On miski, n-ö asi iseeneses, ja siis on selle asja seos ülejäänud maailmaga, selle tähendus.



Asjale iseeneses meil tunnetuslik ligipääs puudub. Seda teemat on lääne filosoofias põhjalikult käsitlenud Immanuel Kant. Oleva teine aspekt – tähendus – on meile kättesaadav. On ju tähendus see, kuidas asi suhestub muu maailmaga ja sealhulgas ka minuga – minu teadvusega.



See suhestumine ongi asja lugu.  Ilma selle loota asja meie jaoks ei eksisteeri, isegi kui asjalt peegelduva valguse kujutis selle meile füüsiliselt nähtavaks teeks.



Räägitakse legendi, kuidas indiaanlased ei näinud reidil seisvaid eurooplaste laevu, kuigi ühtegi füüsikalist takistust selleks ei olnud. Neil laevadel puudus indiaanlaste jaoks lugu. Puudus tähendus, mis oleks need indiaanlase silmale nähtavaks muutnud.



Kuidas see kõik siis eesti rahvasse puutub? Puutub vägagi, sest nii nagu eurooplaste laevad indiaanlastele, nii on ka üks (väike)rahvas muule maailmale ilma loota nähtamatu ja see rahvas ise jõuetu. On ju lugu «seestpoolt» vaadatuna sama, mis identiteet – minu lugu.



Kes olen mina, eestlane? Kuidas mina, eestlane, siia maailma sobitun? Millist rolli ma siin kannan?



Nii nagu inimese isiksus on sisuliselt tema tähendus maailma suhtes, nii on rahvuse lugu tema identiteediks maailmas. See loob meile koha teiste rahvaste seas.


See ülalmainitud hindust lektor tõi näite, kuidas Londonis tuli tema juurde inimene tänavalt sooviga, et ta parandaks ära tema laptop’i, sest ilmselgelt on ju tegemist hinduga. Sellise loo on hindud loonud endast igal aastal ellu astuvate loendamatute IT-spetsialistidega.



Muidugi on hiiglaslikul Indial palju lugusid. Mõned neist ulatuvad inimkonna hällini.



Tuhat korda väiksemal eesti rahval ei ole selliseid võimalusi oma lugu luua. See aga ei tähenda, et me sellega tegelema ei peaks. Kahjuks pole ükski valitsus siiani meie identiteedile suurt tähtsust omistanud.



Üks abitu ja kurbnaljakas lugu oli naeruväärse Welcome to Estonia märgiga lõppenud ja rahvale miljoneid maksma läinud katse luua Eesti väliskuvandit. Kuvandi loomine pole siiski päris sama, mis oma loo loomine.



Loodus muidugi ei salli tühja kohta. Ega lugu selle pärast sündimata ei jää, et meie selle loomise unarusse oleme jätnud. Seda lugu asuvad innukalt looma vaenulike riikide infoagentuurid ja tähelepanunäljased Sami Lotila taolised vihapritsijad.



Lugesin ühte Lotila lugu 6. veebruari elektroonilisest Õhtulehest. Eriti ebameeldiv oli see selle tõttu, et mitte kõik seal kirjutatu polnud lausvale.  Lihtsalt vaenulik pilk oli meie olemisest esile toonud just selle koleda, mida me ise näha ei taha, saati siis teistele näidata, ja seda ei saa talle pahaks panna. Pole meil ju ilusat Eesti lugu vastukaaluks pakkuda.



On vaid halisemine seitsmesaja-aastasest orjapõlvest ja venelaste tehtud ülekohtust. Sekka õelaid nalju eestlase vastikust iseloomust. Kui siia lisada veel viimastel aastatel poliitikute pakutud, ahnust ja saamahimu toetavad eesmärgid, siis saamegi eestlasele identiteedi, millega naljalt samastuda ei tahaks. Siis pole ka imestada, et noored ja hakkajad  kodumaa tolmu esimesel võimalusel jalgadelt pühivad.



Eestlane olla ei ole uhke ja hää! Eestlane on rahvajuttude ja anekdootide rumalavõitu, aeglane ja tige-ahne antikangelane. Keegi, kellega avalikult ei taha keegi sõbrustada.



Psühholoogina võin öelda, et sellise isiksusega ja baasuskumustega üksikisik ei saaks maailmas hakkama. Ta oleks sügavalt depressiivne ja ilmselt igavene luuser. Sellised inimesed tulevad terapeudi vastuvõtule, kes siis professionaalina aitab inimesel oma loo selliseks kujundada, et sellega kaasneks kõrge enesehinnang ja enesega rahulolu.



Kes teeks sama ühe depressiivse väikerahvaga? Ma pole veel kuulnud rahvusi ravivatest psühholoogidest. Kalevite kange poega ei tule mu diivanile oma lugu rääkima. Dr Kreutzwaldile ta siiski midagi rääkis ja mingi eneseväärikust toetav lugu siis ka kokku saadi. Aeg on siiski vahepeal edasi liikunud ja järeleaitamist vajaks ka meie lugu.



Esimese asjana tuleks meil teadvustada loo kui niisuguse olulisus. Teiseks peaks valitsus kirjanikest, ajaloolastest ja visionääridest kokku panema töörühma, kes hakkaks tegelema meie loo ajaloolise poolega.



Väärika rahvusliku identiteedi kujundamine on iga valitsuse esmane ja konkurentsitult tähtsaim ülesanne, sest iga inimene ja rahvus käitub just sellena, kelle ta usub end olevat. Ja ka rikkust on meil just nii palju, kui palju me usume endid väärt olema.



Alguses on sõna!