Postimehes ilmunud Urve Eslase kommentaar «Mustvalge sinimustvalge» (10.02) väljendusvabadusest ja rahvusriigi tõemonopolist tõstatas taas sõnavabaduse teema.
Nastja Pertsjonok: rahvus või inimene
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõnavabadus ei ole ainult vabadus rääkida, ilma et sind luku taha pistetaks, vaid ka inimeste taju selle kohta, mida võib rääkida, ilma et sind marginaliseeritaks. Üks rahvusriigi kontekstis kogu aeg ette jääv teema on eestivenelased.
Minu suhe integratsiooniga on segane. Ma olen Peterburist. Vist kakskeelne, kuigi Eesti koolis käinud ja valdav osa suhtlusringkonnast Eestis on eestlased. Kuna mu nimi reedab mu vene päritolu, olen omandanud mõne jaoks korraga staatuse «nemad». Paar aastat tagasi tekkis huvi enda jaoks läbi mõelda, mis meil siin Eestis integratsiooniga toimub. Eesti on (põhi-)seaduse mõistes rahvusriik, nation state. De facto on Eesti ilmselt siiski paljurahvuseline riik, multination-state, kus domineerivaks on eesti kultuur.
Mulle meeldib erinevate integratsiooni definitsioonide seast kõige enam multikultuursuse ja vastastikuse kahepoolse protsessi definitsioon. Eesti riiklik lõimumiskava rõhutab integratsiooni kui lõimumist (ehk kahepoolset protsessi), nähes seda sõbraliku ja turvalise koosolemisena, mis põhineb erinevate ühiskonnagruppide vastastikusel aktsepteerimisel ja lugupidamisel.
Otsustasin küsida eestlastest tuttavatelt, milline peaks olema integratsioon. 40 inimese käest saadud vastused jagunesid laias laastus kaheks. Need, kelle tutvusringkonnas oli muulasi, nägid integratsiooni kui sallivuse kasvatust, enda kõrval asuvate erinevate inimeste mõistmist. Need, kelle tutvusringkonnas muulasi ei olnud, leidsid integratsiooni olevat «muulaste kodustamise», mis lahtiseletatult kõlas kui «venelased peaksid oskama eesti keelt ja lapsed peaksid käima eesti koolides, vähemus peaks sulanduma enamusse ja on vaja säilitada rahvusriigi eesmärk».
Vahel küsitakse minult: «Aga kes sa siis oled – eestlane, venelane või juut?» Olen õppinud sellele vastama omapoolse küsimusega: «Vali, kas sa oled kahe tütre ema või bioloog? Kassi- või autoomanik?» Miks tekitab see inimestes nii suurt ebamugavustunnet, kui inimene ei soovi ennast identifitseerida läbi vaid ühe rahvuse või üldse läbi rahvuse? Pärast aprillirahutusi lisandus veel üks küsimus: «Kui Eesti ja Venemaa vahel puhkeks sõda, kelle poolel sa oleksid?» Huvitav küsimus. Minu juudi juured ja armastus juudi kultuuri vastu ei ole mul kuidagi takistanud arvamast, et Iisraeli-Palestiina konfliktis tehakse liiga palestiinlastele. Kas venelaseks olemine peaks sundima mind olema Vene riigi poolel igas poliitilises olukorras, mis ette võib tulla?
De jure rahvusriik, eestlaste arvates de facto rahvusriik ja mitte-eestlaste arvates de facto paljurahvuseline riik, tundub Eesti mulle praeguses etapis siiski pigem assimileeriva ühiskonnana. Ja kuigi osa venekeelsest elanikkonnast on integreerunud, tundub suur osa separatsioonis olevat. Vastuvõtva ühiskonna tõrjuv suhtumine ja negatiivsed stereotüübid meedias, diskrimineerimine tööturul ja muud sellised tegurid võivad kaasa tuua nn reaktiivse etnilisuse.
Ma ei tea, mis on lahendus poliitilisel tasandil. Ma arvan, et osa lahendusest ei olegi poliitiline. Mul on väga hea meel, et lisaks erinevatele venelastele on ka erinevaid eestlasi ning rahvusriiki tule ja mõõgaga kaitsjate kõrval ka avatud ja sallivaid inimesi. Sest kas peab rahvus ikka olema nii oluline? Venelase ja juudina pahandavad mind nii need, kes arvavad, et kõik venelased sülitavad bussipõrandale sihvkakoori, kui need, kes arvavad, et kõik juudid on andekad ja mängivad viiulit. Ei venelaseks ega juudiks olemine ei takista mind omamast ükskõik millist poliitilist seisukohta ükskõik millise maailmas toimuva sõja suhtes.
Ma loodan, et kui meie, eestlased (hoolimata geneetiliselt eestlaseks mitteolemise puudest, tunnen end kultuuriliselt kuuluvuselt siiski ka eestlasena), räägime integratsioonist, ei mõtle me selle all assimilatsiooni. Ja kui integratsioon muutub ka reaalsuses lõimumiseks, ei pea vene keelt emakeelena rääkivad inimesed bussides oma lastega telefonis rääkides enam paaniliselt eesti keelt purssima, kartusest okupandiks tembeldatud saada. Ja sõnavabadus ei ole enam sinimustvalge. Ja me suhtume inimestesse kui inimestesse.
Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.