Tiiu Kuurme: ka tunded on poliitiline reaalsus

Tiiu Kuurme. Foto: .

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjutab, et ka tunded on osa poliitikast ja nendega arvestamata jätmine või nende eiramine on ajaloos kukutanud troone ja hävitanud riike.

Seda, et poliitikaga käivad tihti kaasas tugevad tunded, teavad kõik. Millised tunded ja milliste tagajärgedega – sellest valdavalt vaikitakse. Halvustavalt. Tunded on ratsionalistlik-pragmaatilisel ajajärgul enamasti ümber nimetatud emotsiooniks ja emotsioonide pinnalt asjaajamist peetud ebaküpsuse tunnuseks. Ometi on tunnetel tugev reaalsust kujundav jõud.

Tunded on enamat kui emotsioon. Kui emotsioonid on enamasti hetkereageering mitut laadi olukordadele, mis vahelduvad ning võivad vahel viidata mõistuse kodust äraolemisele, siis tunnetega on teisiti. Tunded ei seondu mitte niivõrd hetkega, kuivõrd sellega, kes me ise oleme. Nimelt inimese identiteediga, mida muule lisaks kannavad elus oluliseks tunnistatud väärtused. Nendest pärinevad põhimõtted, mille alusel korraldatakse oma elu. Tunnetest ja (põhi)mõtetest kujuneb häälestus ellu. Sealhulgas poliitikasse ja omariiklusse.

Tunded ei ole tühiasi, nende innustusel võideldakse, pooldatakse, eitatakse, võetakse ette, tehakse tegusid ja ka loobutakse. Kui on puudutatud mõnd meie identiteeti kuuluvat väärtust, elatakse seda läbi tunnete kaudu. Tunnete ja väärtuste koosmängul on energeetiline iseloom, mida välisilm märkab peamiselt kodanikkonna passiivsuse-aktiivsuse teljel. Kuni masenduse või mässuni.

Oleks arutu arvata, nagu poliitikud seda ei teaks. Teavad, on seda alati ära kasutanud ning seda mõistagi oma era- ja kildkondade huvides. Ent selline on poolik teadmine, kui ei huvituta või ei hoolita, milliseid tundeid nende tegemised ja tegematajätmised tegelikult põhjustavad. Sellega mittearvestamise tagajärjel on kukkunud troonid, hävinud riigid, langenud pead. Kergemeelselt talitab võim, kel puudub huvi nende tunnete vastu, mida tekitab nende tegevus kodanikes.

Võib öelda, et parlamendi palgaralli on tekitanud tugevaid tundeid, mis on lisaks veel ka pikaajalised ja püsivad. Ning mille iseloomust on meedia vahendusel juttu olnud pidevalt ja piisavalt. Nüüd on eriti tähtsate meeste kõnedes märku antud, et niisuguste tunnete tundmine ja oma suhtumiste väljendamine kahjustab põhiseaduslikke institutsioone ja demokraatiat.

Väga napilt, kui üldse, meenub neile, et suhtumisele eelnes tegu. See oli rahvale jõulukingina heidetud teadaanne, et edaspidi on kõrgete riigitegelaste palgad keskmisest palgast lahti seotud, fikseeritud ning sissetuleku tõus kroonides arvatavalt suurem sellest, mida saab tubli osa rahvast kuupalga või pensionina.

Kiirus, millega palgaeelnõust sai seadus, iseloomustab vilunud professionaalset omakasu. Kokku nimetati seda palkade korrastamiseks. Samas sõnastuses kõlasid nõukogudeaegsete hinnatõusude ametlikud põhjendused.

Aga riigitegelaste palgad tõusevad ajal, mil enamikul rahvast need langevad, ettevõtted pankrotistuvad, igal nädalal kaob üle tuhande töökoha, inimesed jäävad kodutuks ja süvavaesuses elavate inimeste hulk suureneb. Tahaks, ent ei suuda meenutada, et oma kuluhüvitiste eest oleks mõni parlamendiliige käinud kohtumas töötute või kodututega. Ent ka nemad on kodanikud-valijad.

Järeltunnetest, mida väljendas populus (mõnele pööbel) netikommentaarides, jäid põhihäälestusena meelde nördimus, lootusetus ja viha. Võimalikke tegevusi, millega sellele otsusele vastata lubati, oli kolm: kodumaa tolm igavesti jalgadelt pühkida, mitte enam valima minna ja kaigas käes Toompeale siirduda. Kindlasti pole need riikluse jätkusuutlikkusele soodsad tunded.

Riigikogulaste kommentaarid toimunule olid hämavad või udused, meelde jäi Ojulandi küsimine, et miks küll ollakse põhiseadusliku demokraatia vastu. Kodanik rikastus teadmisega, et riigikogu liikme palk on võrdsustatud põhiseadusliku demokraatiaga.

Püüdes jätta tunded ja arutleda mõistuslikult, on parlamendi tööandjaks eesti rahvas. Küllalt võimatu on ette kujutada mis tahes muus vallas, et töövõtja määrab enesele ise palga ega tee väljagi tööandja seatud ootustest ja tingimustest. Eriti kui meenutada põhiseaduse esimest lauset.

Põhjusi, miks tööandja õiglustunne sai eriti sügavalt riivatud, on mitmesuguseid. Omariiklus eeldaks rahva ja tema esindajate vaadet samas suunas, nii heade kui halbade aegade jagamist ehk solidaarsust. Selle kroonilist puudumist siinmail on nimetatud rahva võõrandumiseks võimust, see tähendab – süüdi on rahvas. Norra valitsus ja parlament olevat sõitnud jalgrattaga senikaua, kuni rahvas muutus nii jõukaks, et suutis enesele autosid osta – nii on meenutatud sõjajärgse aja vaimulaadi.

Tööandja käed töövõtjate valimisel on valimisseaduse tõttu tugevalt seotud. Isikud, kes parlamenti pääsevad, määrab enamasti partei tagatuba oma nimekirjaga. Koht esimeste seas makstakse nelja aasta jooksul kinni tööandja sundannetustest ja nii on tagatud, et «valitu» vajutab puldil hääletusnuppu nagu vaja ega vaeva end liigse mõttetööga. Avalikke seisukohavõtte või analüüse parlamendi lihtliikmete poolt ei tule kohe meeldegi. Juhan Kivirähki artiklile kommentaariks (PM, 16.01), milles ta põhjendab erakondlike valimiste paremust isikuvalimiste ees, tahaks aga öelda: parteilt ei saagi tahta südametunnistust, seda saab tahta isikutelt. Ligilähedaselt on ka vastutusega.

Südametunnistuse ja vastutustunde olemasolu teeks niisugused palgatõusud mõeldamatuks ega laseks end käsutada ka hääletusnupule vajutamisel. Organsatsiooni sildi varjus on tore demoraliseeruda, sest ainus liikmelt oodatav seisukohavõtt on lojaalsus. Taas meenub üks teine aeg ja 70. aastad, kui kõik keskkoolilapsed kirjutasid samal päeval ja samal kellaajal kirjandit teemal «Partei, meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus». Ainult et parteisid on nüüd mitu.

Kui eeldada valijalt mõistuslikke otsuseid, siis praegune valimiste kord teeb selle peaaegu võimatuks. Teadlik valimine eeldab informeeritust, sest just see aitab prognoosida, mida kandidaadilt oodata võib. Valimisjaoskonnas vaatab valijale otsa nimekirjalohede kaupa enamasti tundmatuid nimesid. Informatsiooni valimisnimekirjades olijatest asendab reklaam. Valija jääb hiljem süüdi, et ta poleeritud palgega portreede väljanäitusi vaadates ei suutnud ennustada, mida seesinane valituks osutudes teeb ja tegemata jätab.

Informatsioon peaks sisaldama vähemalt asjaosalise CVd, kus on esile toodud tema tehtud teod ja tõendatud kompetentsus. Sedalaadi informatsiooni mäletab allakirjutanu vaid roheliste erakonna reklaambukletist. Osatamine stiilis «ise te nad valisite» viitab sellises olukorras küünilisusele ja vähesele analüüsivõimele. Võib ette kujutada õpetajate raskusi seletada õpilastele demokraatia olemust Eesti näitel.

Vähe on alles ameteid, kuhu võetakse inimesi ilma mingite kompetentsusnäitajateta. Üks selline on parlamendisaadiku amet. Näiteks pedagoogilisel alal töötajad peavad kuni madalapalgaliste lasteaiapedagoogideni välja perioodiliselt kokku panema kvalifitseerumist tõestavaid mappe ja veenma komisjoni, et nad polegi vahepeal luuslanki lüües rumalamaks jäänud. Parlamendi liikmekandidaat, see eriti kallilt kinni makstud ja riiklusele olulisse ametisse pürgija, ei pea näitama ega tõestama midagi. Ka järgmisel korral kandideerima minnes ei päri temalt keegi aru, mida ta seal eelmine kord ära tegi.

Vähemalt valijale on jäänud sedalaadi teadmine suletuks. Järelikult ei eeldatagi seadusandjailt teadmisi, oskusi, mõttetegevust, ega hoidku küll, veel eetikat ka! Bojaariseisusse tõstmine pole ju kunagi sellistel alustel käinud.

Kõrgema võimu kandja ning parlamendile tööandja, kelleks eesti rahvas on põhiseaduses ülendatud, ei saa sellesama seaduse järgi nõuda kelleltki vastutust, kõlvatusi teinud saadikuid tagasi kutsuda, algatada referendumeid ja seaduste muutmist. Ta ei saa mõjutada sedagi, et väärituna või mõttetult parlamendi palgal viibinud tegelane uuesti järgmises koosseisus ei istuks, sest selle otsustab nimekirjade tegija. Meedia aga saab ainult ohata, et iga järgmine valimistesaaga on, näe, eelmisest kõlvatum ja madalam.

Ja ikka need tunded. Oma esinduskogult ihkaks suurust ja suursugusust, aga palgarallides näidatakse inimlikku madalust ja vaimset armetust. On see siis peegel meie enese olemisest, tõehetk, mis tekitab küsimuse: kas väärimegi riiki? Krooni pani toimunule pähe lahtiütlemine kroonist ehk enestele palga määramine eurodes. Sisuliselt oli see umbusaldusavaldus rahvusvaluuta suhtes.

Laialdlase usaldamatuse ja lootusetu tunde tekitamist võib juba lugeda millekski, mil pistmist riikluse alustega. Esimese Eesti Vabariigi aegne riigipöördekatse ja intellektuaalidest kirjanike vasakpoolsus polnud kindlasti tingitud bolševismiihalusest, arvatavalt polnud seda ka tollane kriitika parlamendi suunas. Aga siin ongi mõtlemise koht just neile, kes tunnetest, eriti õiglus- ja sündsustundest üle ja mööda vaatavad. Täpsemalt, me kardame Eesti riigi pärast, mida me vaatamata igasugustele tunnetele kalliks peame.

Meie ligi 20 aasta vanust põhiseadust ja sellega kaasnevat valimisseadust, mis väärituid toiminguid ilmselt ohjeldada ei suuda, serveeritakse jätkuvalt kui Moosese käsulaudu, mis on saadud vanajumalalt eneselt. «Teeme ära!» kampaania on siiani suutnud rahvast kokku tuua. Vahest oleks sel kodanikuliikumisel väga korraldada veel ühed puhastustalgud, nüüd juba poliitikute eetikakoodeksi sündi ja olulisi seadusemuudatusi silmas pidades.