Objekti kirjeldamise kohta on üks vana, tegelikult klišeeni käiatud lugu. Küsimus: milline on elevant? Nagu madu, ütleb see, kes londist hoiab. Nagu puu, ütleb see, kes jalga katsub. Nagu mägi, ütleb see, kes turjale ronib.
Neeme Korv: rahvusspordist
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
17. veebruar 2010, 00:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpiamängudega on täpselt niisamuti. Meile tundub OM suure murdmaasuusavõistlusena, millele näpuotsaga muid alasid lisatud. Jah, olgu iluuisutamine, laskesuusatamine, jäähoki... Aga näiteks kelgutamine või need veidrad kottpükstes trikitajad? Olgu siis nemadki, mõtleme, igas pulmas ju tola ja tsirkuses kloun.
Mäletan oma kunagist hämmastust, kui Hollandis kohalike noortega spordist lobisedes selgus, et nad pole midagi kuulnud sellisest mehest nagu Andrus Veerpalu ega naisest nagu Kristina Šmigun. Tõtt-öelda oli kiiruisutamine ainus talispordiala, millega mu vestluskaaslased, see-eest nüanssideni, kursis olid. Hiljem on sarnaseid jutuajamisi olnud mitmes teiseski riigis, fookuses mõni muu ala.
Kristina Šmigun-Vähi eilne hõbemedal tõi Eesti kodudesse kahtlemata tohutut rõõmu ja võime väikeriigina uhked olla. Kuid eile Toompeal ettevõtluskeskkonna arutelul kõlanud riigikogu liikme Urmas Klaasi väide, nagu oleksime sellega saanud suurt rahvusvahelist tähelepanu, pole leebelt öeldes eriti paikapidav. Alad, millest rääkis globaalne meedia eile suurtes pealkirjades, olid kiirlaskumine, iluuisutamine ja lumelauakross.
Rahvusvaheline Suusaliit on püüdnud murdmaasuusatamise kandepinda laiendada. Ala on viimase kümnendi jooksul kõvasti muutunud – sõidetakse sprinti, vahetatakse poolel teel suuski ja stiili, järjest enam on ühisstarte, käima lükati sari Tour de Ski jne. Kuid ikka on see jäänud peamiselt Põhjala ning valitud Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide pärusmaaks. Meile tunduvad uuendused sageli lausa mõttetud – meenub näiteks 2005. aastal Oberstdorfi MMil ühisstardist sõidetud maraton, kus mehed püsisid peaaegu lõpuni pundis ja läbi lumesaju polnud võimalik isegi särginumbreid eristada. Igavamat telesporti on raske ette kujutada.
Olen nõus Jüri Tammega (PM 12.02), kes kutsus OMi kontekstis meie spordi üle arutama. Mis saab pärast Andrust ja Kristinat? Eesti ühe lootustandvama noore meessuusataja Karel Tammjärve intervjuust kõlas äsja tõdemus, et Andruse-taolist talenti ei pruugi meil võib-olla väga pikka aega tulla. Me võime ju teha näo, et midagi pole juhtunud, ja rahvussporti kinnisilmi edasi panustada, ehkki harjumuseks saanud medalid jäävad kaugeks ja kättesaamatuks.
Kui aga mõni neist Eesti noorukitest, kes praegu, lumelaud kaenlas, küngastel turnivad, osutub äkki sama andekaks kui Vancouveris tiitlit kaitsnud ameeriklane Seth Wescott, kas meil üldse leiduks (spordipoliitilist) tahet temasse investeerida?