Iivi Anna Masso: homoabielud ja demokraatia

Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Iivi Anna Masso kirjutab, et samasooliste kooselu registreerimise õigusel on nii praktiline tähtsus kui ka moraalne mõõde: õigus olla avalikult tunnustatud iseendana.

Milliste riikidega Eesti end ühte rühma seab – Rootsi, Norra, Holland, Hispaania, Kanada? Või pigem Soome, Saksamaa, Taani, Prantsusmaa, Inglismaa? Või hoopis Moldova, Albaania, Venemaa, Rumeenia ja Türgi?

Kui kasutada mõõdupuuna samast soost paaride juriidilist staatust, siis jääb Eesti praegu paraku viimasesse rühma, kuhu ELi liikmesriikidest kuuluvad veel ka Poola, Bulgaaria, Läti ja Leedu. Tõsi, mõnel pool on asjad veelgi halvemini. Näiteks riikides, kus pereseadusi mõjutab islami keskaegne ususeadustik, on homoseksuaalsus pahatihti kriminaliseeritud.

Kuni äärmusteni – Iraanis, Saudi Araabias, Somaalias või Põhja-Nigeerias võib suhte eest samasoolise partneriga osaks saada julm surmanuhtlus poomise või kividega surnuks loopimise läbi, kergemal juhul pääseb «vaid» piitsahoopidega.

Esimesena mainitud rühma maades on abielu kahe inimese liit, sõltumata osaliste soost. Homoabielusid saab abielu nime all registreerida kaheksas riigis. Teises rühmas, kuhu kuulub suur osa ELi liikmesriike, võimaldavad seadused homopaaridele registreeritud partnerlust, mis on võrreldav abieluga, kuid mida abieluks ei nimetata. Ja järele jäävad riigid, kus homosuhted pole kriminaalsed, kuid püsisuhtele ei saa ametlikku staatust – siia kuulub praegu ka Eesti.

Nimekirjad on üldjoontes, ehkki mitte päris üks ühele, võrdelised vabaduse ja demokraatia arenguga kõnealustes riikides. Riigi suhtumine seksuaalvähemustesse on üks oluline ühiskonna sallivuse üldise taseme näitaja.

Sestap on hämmastav, et Eesti on partnerlusseaduse uuendamisega nii kaua venitanud. Ja et selle üle ikka vaieldakse, et erakondades on vähe huvi asjaga tegelda ja et rahva hulgas on palju mõistetamatut vastuseisu. Ilmalik, põhjamaine ja üldiselt vabameelne Eesti peaks kuuluma pigem Soome ja Taani kui Aserbaidžaani ja Valgevene seltsi.

Tegelikult ei takista miski Eestit kuulumast ka kõige tolerantsemate ehk homoabielusid võimaldavate riikide hulka – näiteks katoliiklikud Hispaania ja Portugal on vaevalt seepärast midagi oma traditsioonilistest pereväärtustest kaotanud –, kuid nii «julget» nõudmist ei esita Eestis isegi geiaktivistid ise. Nende nõudmised on Euroopa mõõdus üpris tagasihoidlikud.

Millega seletada eestlaste tõrksust homopaaride tunnustamisel, kui muidu pürgime kuuluma pigem läände kui itta ning põhja, mitte lõunasse? Kuna kiriklik konservatiivsus on Eestis vähene, jääb selgituseks üle vaid nõukogudeaegse ühiskondliku arengupeetuse mõju ja sellest johtuv üldine vähene sallivus.

Eesti, nagu ka Läti, Leedu ja teised selles küsimuses üllatavalt konservatiivseks osutunud maad, ei saanud pool aastasada kaasas käia seda arenguteed, mis on viinud muu Euroopa vabaduse ja sallivuse poole.

Tõsi, homoabielude seadustamine on ka läänemaailmas suhteliselt uus nähtus. Homopaare tunnistavaid partnerlusseadusi hakati vastu võtma 1990ndatel, samasooliste abielu kiitis heaks esmalt Holland aastal 2001. Kiriku õnnistuse andmise üle alles vaieldakse Põhjamaadeski. Rootsis jagub kristlikku ligimesearmastust siiski juba ka seksuaalvähemustele.

Eestis aga tehakse endiselt nägu, et teema on kas ebaoluline või isegi kuidagi ohtlik. Erakondadest on geiabielude vastu IRL, Reformierakond on suhteliselt ükskõikne, Keskerakond kuulutab kogu küsimuse pseudoprobleemiks. Justiitsministeeriumi selgitus rahva hoiakutest annab mõista, et samasooliste paaride ametliku partnerluse heakskiiduks puuduvad ühiskondlikud eeldused. Geide võrdsus on miskipärast ikka valulik teema.

Rahvasuus liikuv argument «las elavad, aga miks nad peavad mingeid õigusi nõudma» meenutab vormiliselt USA armee «don’t ask, don’t tell»-poliitikat. Argielus tähendab see pseudotolerantne hoiak seda, et osalt inimestelt nõutakse oma pereelu ja sügavalt isiklike valikute varjamist üldsuse eest.

Kooselu registreerimise õigusel on konkreetne praktiline tähtsus: õigus lähedast inimest haiglas külastada, ühist vara hankida ja pärandada, ühiseid olulisi otsuseid teha on elementaarsed kodanikuõigused. Kuid asjal on ka moraalne mõõde: õigus olla avalikult tunnustatud iseendana, teesklemata.

Põhiseadus kuulutab inimesed seaduse ees võrdseks, kuid praegu pole kõigil võrdset õigust peresuhteid luua – see on vahetegemine, mida on õigusriigis üha raskem põhjendada.

Selles, millistel puhkudel riik võib inimeste õigusi piirata, on endiselt kuldseks ja vägagi toimivaks juhtnööriks liberaalse mõtte ühe teenäitaja, John Stuart Milli esitatud kahju põhimõte: vabaduse piiramine riigi poolt on õigustatud vaid siis, kui see on vajalik kellelegi tekitatava kahju ärahoidmiseks.

Tõsi, pahatihti on vaieldav, milline tegevus tekitab märkimisväärset kahju ja milline mitte, sest lisaks füüsilise vägivalla taolistele selgetele juhtumitele võib mitmeid tegevusi pidada kaudselt kahjulikuks.

Kuid kahe inimese vabatahtlik kooselu on ilmselgelt asi, mis kedagi väljaspoolset ei kahjusta – vabas ühiskonnas ei saa õigustada piirangute tegemist moralistlike eelarvamuste põhjal.

Eestlastel on siinkohal võimalus näidata, mil määral oleme valmis poliitilis-kultuuriliselt Põhjamaade hulka kuuluma. Euroopalik tolerantsus pole enesestmõistetav ega automaatne. Sallivuse poolest «tõotatud maal» Hollandis on kirjanik Bruce Baweri ja poliitik Ehsan Jami sõnul tänaval liikumine muutunud geidele taas ohtlikuks, Põhja-Aafrika immigrantide sallimatuse tõttu.

Venemaal võimendub homofoobia käsikäes vaenuga võõraste rahvuste vastu. Sallivus ja väärikus on väärtused, mille kaitsmine on teadlik valik. Suur osa Euroopast on selle valiku teinud, kuid sellest kinni pidaminegi nõuab pingutusi.

Praeguseks on partnerlusseaduse üle otsustamine siirdunud kevadesse. Siis otsustatakse ühtlasi, kas Eesti teeb veel ühe oodatud sammukese teel «Ida-Euroopast» Euroopasse. Kui seksuaalvähemuste inimlik kohtlemine ja võrdsed õigused otsusetegijaid ei liiguta, siis vähemalt Eesti paiknemine Euroopa vaimsel kaardil peaks neile korda minema.