Justiitsministeerium plaanib seadusemuudatust, mis lubaks kohtul kohtupsühhiaatri või raviasutuse arstliku komisjoni arvamusele tuginedes otsustada, kas kuriteo süüdimatus seisundis toime pannud inimene saab sundravi kinnises raviasutuses või ambulatoorselt. Praegu on Eestis ainus variant kinnine raviasutus.
Pole raske arvata, millise reaktsiooni kutsub see kava esile keskmises köögilauavestluses, ent pidagem hoogu. On ka muid võimalikke lähenemisviise. Tegelik elu pole koopia õudusfilmidest ning pigem tasub neis asjus usaldada vaimse tervise asjatundjaid kui iseenda esmast emotsiooni või mis tahes eelarvamust. Loodetavasti annavad justiitsministeeriumi tublid ametnikud selles asjas laiemale publikule seekord ise head eeskuju.
See, mida justiitsministeerium seaduse muutmise ideega pakub, on ravi- ja jälgimisvõimaluste avardamine. Inimesed ja olukorrad on erinevad. Miks siis mitte ka seaduse pakutavad võimalused?
Alustame hellemast otsast. Ka praegu ei kesta ju sundravi kinnises asutuses igavesti. Inimene terveneb ja mingil hetkel lubatakse ta koju. Mis puudub, on psühhiaatri võimalus patsiendi seisundit hiljem jälgida. Inimene ei pruugi ravirežiimi järgida ja võib millalgi jõuda ringiga tagasi punkti, kust algas eelmine sundravi. See tähendab, et ravi alustatakse uuesti siis, kui inimene on taas haigusseisundis mingi kuriteo toime pannud. Mõistlikum oleks küllap proovida teha nii, et haigus ei ägene ja kuritegu ei tule. See oleks parem nii haige inimese kui ka teiste inimeste seisukohast.
Loodetavasti pole pelk rahaline kokkuhoid psühhiaatriahaigla voodikohtade arvelt peamine argument pakutud muudatuse tegemiseks. Küll aga võiksime mõelda, et pole õige haigele inimesele kinnipidamisega kannatusi tekitada, kui on olemas teisi võimalusi.
Tänases Postimehe uudisloos juhib psühhiaatrite seltsi esimees Andres Lehtmets tähelepanu asjaolule, et sellise süsteemi rakendamise kogemused eri riikides on vastakad ning edu on saavutatud seal, kus rakenduslik pool on korralikult läbi mõeldud ja tööd sundravipatsientidega teevad eriettevalmistusega kohtupsühhiaatrid.
Niisiis võiks pakutud muudatust pidada päris mõistlikuks mõtteks, eeldusel et poliitikud või juristid ei püüa seda läbi viia üksnes iseenese tarkusest, vaid loovad spetsialistidega koos nende tööks esmalt vajalikud eeldused ning alles siis muudavad seadusesätet.