Eiki Nestor: külmas kodus

Eiki Nestor. Foto: Pm

Vaesuse peamised märksõnad on «tööpuudus» ja «lapsed», tõdeb riigikogu liige Eiki Nestor (SDE).

Kümme aastat tagasi toimunud uuringu esitlusel ehmatasid mind teadlased tõdemusega, et sõna «vaesus» ei kasuta oma kõnepruugis mitte ainult Eesti poliitikud. See teema ei leia tõsist kajastamist ka ühiskondlik-poliitilistes aruteludes meedias või siis mõttetalgutel. Saime kolleeg Tiiu Aroga teadlastelt kiita selle eest, et julgesime selle sõna üldse avalikult välja ütelda! Seejuures oli see kiitus siiras ja irooniata, minu jaoks arusaamatu ja mõtlemapanev.

Oma kurvastuseks pean ka praegu tõdema, et ilmselt ei ole me valehäbist  väikese riigi ja rahva jaoks eriti tõsise probleemi lahendamisel lõplikult lahti saanud. Ei piisa tõdemustest, et «olukord on tõsine» ja «paljudel on raske». Tuleb selgelt endale aru anda, et suur hulk meist elab tegelikus vaesuses ja neil on võimatu sellest üksi rabeledes välja tulla.

Lisaks töötuskindlustuse loomisele (mille vajadusest ehk nüüd alles hakkame tõsiselt aru saama!) alustati siis riikliku strateegia kavandamist võitluseks vaesusega. Töö viisid lõpule juba järgmised valitsused ja see dokument oli Eestis kehtiv aastatel 2004–2008. Majanduskasvu aastad näisid lahendavat probleeme võluväel ja selle strateegia saatus ei erine ilmselt paljudest teistest temataolistest.

Hetkel Eestil sellist kava pole, kui jätta välja ELis toimuva vaesuse vastu võitlemise aasta kohta käiv otsus. Selle alusel peaks toimuma seminarid, konverentsid ja koostöö mittetulundussektoriga, ja see kõik on ju väga kena, aga kas sellest ei jää mitte väheseks, et olukorda kardinaalselt muuta?

Lihtsas keeles öeldes – kuigi oleme juba hiljaks jäänud, on siiski hädavajalik olemasolevad sotsiaalkaitse mehhanismid üle vaadata, neid  kriitiliselt hinnata ja edasi arendada. Naiivliberaalidele olgu siinkohal öeldud, et süvenenum tegevus vaesusega ei tähenda sotsiaalpoliitika asendamist sotsiaalabiga, vaid kõigi ühiskonnaliikmete parema toimetulemise nimel tehtavas poliitikas  kõige rohkem abi vajavatele inimestele suuremat tähelepanu.

Nutikas rahandusminister saaks ülaltoodust aru niipidi, et suuremad kulutused vaesusega võitlemiseks ei saa tulla muu sotsiaalvaldkonna arvelt, kui selgelt vaid ühe erakonna ja mitte kogu ühiskonna huve järgiv vanemahüvitise lagi välja arvata. Selle tõusu piiramisest saadavaga võiks hoopis ehitada mitu lasteaeda näiteks. Ka selle lae saajatel oleks sellest rohkem tulu kui kroonidest.

Vaesuse peamised märksõnad on «tööpuudus» ja «lapsed». Lapsed eelkõige peredes, kus vanemal pole tööd. Töötukassas arvele võetud töötute arv on üle üheksakümne tuhande. Neist neljakümnel tuhandel pole õigust saada töötuskindlustushüvitist või riigi makstavat töötutoetust. Ainsad suurused, mis neid tööturul hoiavad, on lootus uut töökohta leida ja riigi makstav ravikindlustus.

Valdavalt on tegu pikaajalise töötusega ja majanduses kehtiva loogika alusel ei vähene meil tööpuudus kohe ka siis, kui muud majandusnäitajad tõusule pööravad. Kui praegu saab veel töötuks jäänu aru, et majanduses on raske ja temal on raske, siis varsti saabub suur arusaamatus. Poliitikute rõkked majanduse pöördest paremuse poole ei saa olema vastavuses võimalusega leida tööd. Ja siin saab olema tuhandetele murdumise koht.

Eestis on 15 000 last, kelle vanemate ainsaks sissetulekuks on lastetoetused ja toimetulekutoetus. Olukorras, kus nende vanemate tahtest paremaks toimetulemiseks ei sõltu mitte midagi, ei saa nemad enda heaks üldse midagi teha, kui ainult loobuda. Lauluringist, jalgpallitrennist, klassiekskursioonist, kinoskäigust, sõpradest!? Korralikust haridusest ja paremast toimetulemisest tulevikus!? Meid on nii vähe, me ei saa ennast raisata.

Kõrval toodud ettepanekuist viimast on piinlik teha. Mõistus ei võta, kuidas saab lugeda näiteks ema poolt tütrele antud laenu või muud abi tuluks. Keegi ei luba ju sellelsamal emal endal toimetulekutoetust saada ja siis sedasama raha kuluks lugeda! Absurd! Nõutuks teeb mind ka ministri targutus toimetulekupiiri tõstmise asjus. Ei peaks ju olema saladus, et see piir kehtestatakse riigieelarvega, mille kehtima hakkamisest on möödunud vaid üks kuu!

Loomulikult kõik ülalmainitu maksab midagi. Riigi ja kohalike eelarvete kulud ei suureneks rohkem kui paarisaja miljoni krooni võrra aastas. Võit sellest kulutusest oleks aga mitu korda suurem. Ennast korrates – nende kulude tegemata jätmine on raiskamine.

Sisulist probleemi ei oleks ka suuremate kuludega töötuskindlustuses, sest seal oleme ülepeakaela jõudnud jabura olukorrani. Eurole ülemineku huvides ületavad käesoleval aastal töötuskindlustuse tulud kulusid. Ja seda rekordiliselt kõrge tööpuuduse korral. Kõrgem maksemäär hetkel ei kindlusta mitte töötuid, vaid valitsussektori tasakaalu. Kuigi ka eurole üleminek on vajalik, ei ole see ju ühe töötuskindlustuse esmaülesanne.

Talv on ja külm on, aga kellegi kodus on veelgi külmem.

Lahendused
•    Tõstame töötuskindlustuse hüvitise 70%ni ja töötuse jätkudes 50%ni varasemast palgast ehk nii nagu varemalt töötajatega kokku lepiti;
•    laiendame töötuskindlustusest hüvitist saavate inimeste ringi nendega, keda praegu sunnitakse töölt lahkuma poolte kokkuleppel või lausa omal soovil;
•    tõstame riigi makstava töötutoetuse pooleni alampalgast;
•    maksame täiendavat peretoetust lastele ajal, kui vanemad on töötud, kuid töötukassast raha ei saa;
•    kanname nende perede lasteaiakulud;
•    lubame ravikindlustamata inimesed perearsti juurde riigi kulul;
•    arvame lastetoetused välja pere tulust toimetulekutoetuse maksmisel;
•    lõpetame puuduses elavate inimeste lollitamise neile sugulaste või sõprade poolt antud abi korral.