See «-taoline toode» jäi mind kummitama ühest telereklaamist, milles öeldi sõnaselgelt, et tegu on juustutaolise tootega Edam. Mõtlesin, mis see siis on. Kas juust, millele on midagi muud lisatud, või midagi muud, millele veidi juustu juurde pandud? Ja kuidas see kõik koos seisab?
Teine üllatus tabas mind, kui selgus, et Rakvere «Kodune hakkliha» on tehtud sea- ja veiselihast, sama tootja «Hakkliha segu» sisaldab sellele lisaks aga tubli portsu soja. Seega võiks sildil olla «Hakkliha-sojasegu».
Imestunud olin ka siis, kui lahke müüja soovitas mul kord juba välja valitud sealihatüki asemel võtta teist, lahtilõigatud liha, öeldes, et see on kodumaine, teine aga Taanist imporditud. Miks ei võinud seda teavet hinnasildile kõigile teadmiseks lisada?
Mahladega on lugu veel segasem. Enamikul pakkidel teatab silt, et tegemist on nektariga, osal on kirjas «Mahlajook» või lihtsalt näiteks «Õunajook». Kirjutagu siis otse välja, et see pole mahl, vaid morss.
Täna sööme kõik vastlakukleid, mis traditsiooniliselt käivad vahukoorega. Kuid võta näpust – suur osa neist on tehtud hoopis mingi teab millest valmistatud vahukreemiga. Mullu oli Selveris neil õigetel küljes suur silt, et tegu on ehtsa vahukoorega. Ja nende kuklikastide taga vonkles pikk järjekord.
Keeruline on lugu poekettide oma kaubamärgi all müüdavate toodetega, mille puhul ei saa sildilt teada ei tootjat ega kvaliteeti. Kord keerutasin sildiga «Tudish piip» brändipudelit tükk aega käes ja panin tagasi. Jumal teab, mis piip-piip seal sees võib olla, ehkki ei pruugi muidugi.