Sirje Niitra

FOTO: Peeter Langovits

See kirjatükk ei ole mitte päevakommentaar, nagu olete sellel kohal lugema harjunud, vaid uuemas kõnepruugis kommentaaritaoline toode. Sest kuna olen päris kindel, et kõik minuga ei nõustu, ei julge ma seda ka väga tõsiseltvõetavaks kommentaariks nimetada.


See «-taoline toode» jäi mind kummitama ühest telereklaamist, milles öeldi sõnaselgelt, et tegu on juustutaolise tootega Edam. Mõtlesin, mis see siis on. Kas juust, millele on midagi muud lisatud, või midagi muud, millele veidi juustu juurde pandud? Ja kuidas see kõik koos seisab?



Teine üllatus tabas mind, kui selgus, et Rakvere «Kodune hakkliha» on tehtud sea- ja veiselihast, sama tootja «Hakkliha segu» sisaldab sellele lisaks aga tubli portsu soja. Seega võiks sildil olla «Hakkliha-sojasegu».



Imestunud olin ka siis, kui lahke müüja soovitas mul kord juba välja valitud sealihatüki asemel võtta teist, lahtilõigatud liha, öeldes, et see on kodumaine, teine aga Taanist imporditud. Miks ei võinud seda teavet hinnasildile kõigile teadmiseks lisada?



Mahladega on lugu veel segasem. Enamikul pakkidel teatab silt, et tegemist on nektariga, osal on kirjas «Mahlajook» või lihtsalt näiteks «Õunajook». Kirjutagu siis otse välja, et see pole mahl, vaid morss.



Täna sööme kõik vastlakukleid, mis traditsiooniliselt käivad vahukoorega. Kuid võta näpust – suur osa neist on tehtud hoopis mingi teab millest valmistatud vahukreemiga. Mullu oli Selveris neil õigetel küljes suur silt, et tegu on ehtsa vahukoorega. Ja nende kuklikastide taga vonkles pikk järjekord.



Keeruline on lugu poekettide oma kaubamärgi all müüdavate toodetega, mille puhul ei saa sildilt teada ei tootjat ega kvaliteeti. Kord keerutasin sildiga «Tudish piip» brändipudelit tükk aega käes ja panin tagasi. Jumal teab, mis piip-piip seal sees võib olla, ehkki ei pruugi muidugi.



Saan aru, et kogu see trikitamine on tehtud selleks, et toote hind võimalikult väikseks teha, aga siis tuleks sellest ka inimesi valjul häälel ja ausalt teavitada. Praegu tundub nii, et ostjat peetakse lolliks, kes odavama hinnaga ostab ükskõik mida. Mina tahaks küll tuua poest puhast mahla ja sellele siis vajadusel ise kodus vett lisada. Miks ma pean seda poeletilt tikutulega otsima? Ka kotletti meeldib mulle teha puhtast hakklihast.



Samas on asju, millele tahaks vägisi lisada sõna «-taoline». Näiteks määriti meile buumi ajal massiliselt pähe põllule ehitatud papist hooneid, mida aga kõikjal majade, vahel isegi kodude sildi all müüdi. Need võiks nüüd küll kinnisvarakuulutustes julgelt majataolisteks toodeteks ristida.